Meelerahu »

Killuke meelerahu Teeristil
[15. juuli 2012 | Kirjutas: Kaido | 6726 korda loetud | kokku kommentaare: 2]

Tihti öeldakse, et inimesed otsivad õnne, ja et kõik inimesed soovivad õnnelikud olla. Jah, see kõlab ilusalt, kuid sageli ka liiga suurejooneliselt. Ma isiklikult eelistan mõistet "meelerahu" - mulle meeldib mõelda, et inimesed otsivad meelerahu. Ka mina ise teen seda.

Me liigume kas meelerahu poole või meelerahutusest eemale
Kui sa jälgid oma igapäevast elu, võid sa märgata, kuidas sa kasutad selle käigus kahte strateegiat. Esimese strateegia käigus teed sa tegevusi, mis viivad sind meelerahu poole. Teisiti öelduna on need tegevused, mis panevad (või sa loodad vähemalt nii) sind hästi tundma. Teise strateegia käigus "põgened" sa meelerahutuse eest, mis tähendab, et sa teed endast kõik oleneva, et vabaneda olukordadest, mis panevad sind halvasti tundma.

Kui see tundub sulle filosoofilisena, siis vaatame seda korraks praktilisest küljest. Mis on esimene asi, mida sa hommikul peale kella tirisemist tunned (jättes välja tunde, et tahaks edasi magada, mis on ka muidugi viis hetkelise ebamugavustunde eest põgenemiseks)? Jah, pissihäda on - ebamugav on olla. Niisiis lähed sa tualetti, ja sul hakkab parem. Kuid ainult hetkeks. Mida sa nüüd tunned? Kasimatu on olla, eks? Tahaks sellest tundest vabaneda. Mida teha? Pesta hambad ära ja minna duši alla. Hakkas parem, eks?

Nüüd võid sa tunda end ikka veel unise ja uimasena. Ebamugav on olla - tahaks sellest ebamugavustundest vabaneda. Kuidas oleks tassi kohviga? Parem? Nüüd võid tunda, et kõhus pigistab - keha nõuab süüa. Siin läheb asi juba huvitavamaks, sest seni oled sa kasutanud ainult teist strateegiat - ebamugavustundest vabanemine -, kuid söömise korral tuleb mängu ka esimene strateegia - hea enesetunde loomine.

Kui meil on kõht tühi, vajame toitaineid. Kui meie eesmärk oleks ainult ebamugavustundest vabaneda, võiksimegi süüa ainult ülitervislikke juurikaid ning puhast tailiha nii palju, et keha rahul oleks. Vaadates aga enda ümber, võid sa märgata väga palju ülekaalulisi inimesi. Kuidas nad selliseks saavad, kui nad söövad ainult seda, mida nende keha vajab? Siin ongi trikk - me ei söö viisil, mida me vajame, vaid viisil, mis meid end hästi tundma paneb.

Need olid vaid mõned näited sellest, kuidas kõik meie tegevused alluvad kahele strateegiale. Seega võib öelda, et meie elu eesmärgiks (primitiivselt ja pealiskaudselt lähenedes) on end hästi tunda, meelerahu leida. Iseküsimus on aga, kust ja kuidas seda leida?

Meelerahu on igas hetkes
Meelerahu eksisteerib igas hetkes, eeldusel, et me laseme lahti valedest ootustest sellele olukorrale. Me otsime küll kogu aeg meelerahu, kuid otsime seda täiesti valedest kohtadest.

Me otsime meelerahu teistest inimestest, ja leiame selle, kui need inimesed käituvad viisil, nagu meile meeldib. Me otsime meelerahu oma saavutustest, ja leiame selle, kui meie saavutused käivad ühte sammu meie eesmärkidega. Me otsime meelerahu oma välimusest, ja leiame selle, kui meie välimus vastab viimases Cosmos olevatele piltidele.

Kui paljud meist on aga suutelised leidma meelerahu sellisel viisil? Kui paljud meist suudavad ümbritsevad inimesed ja situatsioonid panna enda pilli järgi tantsima? Kas pole tõesti olemas ühtegi teist viisi?

Meelerahu on igas hetkes. See on väga julge väide, kuid puhas tõsi. Olles harjunud elama teisel viisil, on seda alguses lihtsalt raske aktsepteerida. Ma ise olen sellega hädas iga päev. Kuid ma teen edusamme, õppides aktsepteerima oma kaaslasi, sõpru ning iseennast. Mõnikord on see väga valus, mõnikord tunnen end aga meistrina.

Killuke meelerahu Teeristil
Alles üleeile sattusin sellesuvisel Eestimaa ringreisil kaunitesse Läänemaa paikadesse, mis hämmastasid mind oma ilu, vaikuse ning meelerahuga. Ma jalutasin Dirhami sadamas, jälgisin linde Matsalu linnuvaatlustornis ning nautisin päikesepaistel jäätist Noarootsi ajaloolistes mõisaparkides. Kuni ühel hetkel jõudsime reisikaaslasega teeristi. Teeristil oli rahu. Meelerahu, mida paljud meist otsivad, aga vähesed leiavad. See oli paik, mis jäi meelde.

Ma hindan kõrgelt inimesi, kes elavad oma unistuste kõrgusel. Paljud meist mõtlevad, et võiks midagi vägevat teha, mõned aga teevadki selle ära. Jana ning Kristjan on ühed nendest, kes teevad asju ära. Viis, kuidas nad on 5 aastaga tühjalt seisnud tallidele elujõu sisse puhunud, aia justkui igale külalisele isiklikuks kasutamiseks mõeldud mõisapargiks loonud, ning suhtumise ja teeninduse kujundanud selliseks, et iga inimene tunnebki end mõisahärra või mõisaprouana, on lihtsalt mainimist väärt. Me veetsime selles imekaunis Eestimaa äärealal asuvas paigas vaid ühe öö, kuid ma tunnen, et see on üks ilusamaid päevi selle aasta suvel.

Sa arvad nüüd, et see on reklaam? Ei, ma isegi ei tunne mitte kumbagi nendest isiklikult, ja nad ei tea, et ma sellest siin kirjutan. Just see on positiivse kogemuse jõud.

Kui soovid sama ilusat kogemust saada, vaata www.teeristi.com

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
15. juuli 23:53 Kaisa kirjutas:
Tänan Kaido selle teksti eest. See oli tõesti võimas ja Sinu leid pidi olema kordades võimsam.
Ma imetlen, kui selgelt oskad tuua esialgu raskelt näivale mõttele imelihtsa lahenduse ja selgituse. Sa oled tõeliselt Suur Meister!
Jätkugu Sul alati võrratuid elamusi ja selgitusi, mida mõistavad Sinu tekstide lugejad!
16. juuli 08:29 K.T. kirjutas:
Tore koha soovitus! Ise leidsin enda laupäeval avastamas, et ma ei otsi enam mitte midagi, et mul on kõik olemas just sellisena nagu on õige ja ka mina olen praegu täiesti õiges kohas. Vägev tunne oli ja see on juba pikka aega kestnud (kuigi mu elu väline külg paneks enamiku vist ehmuma hoopis) ning ma tean, et see kestab ka edasi. mis ei tähenda, et puuduksid täiesti idealiseeringud ja emotsioonid - need lihtsalt pole enam kauakestvad, vaid hetkelised ja pigem muigama panevad. elu on suurepärane ja iga hetk on tõesti kingitus.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: