Meelerahu »

Elame 2013 aasta teistmoodi. Ilma ootamata.
[17. august 2013 | Kirjutas: Kaido | 8447 korda loetud | kokku kommentaare: 23]

Kas sa oled märganud, kuidas me kogu aeg ootame midagi? Kui me oleme alles väikesed lapsed, ootame, et saaksime täiskasvanuks, ja keegi meid enam ei keelaks ja õpetaks. Kui me saame täiskasvanuks, hakkame ootama, kuidas elu paremaks muutub ja me ikka õnnelikuks saame. Ja tõenäoliselt, kui hakkame juba elu pärastlõunale jõudma (ehk siis meie vanus hakkab olema 50+), hakkame ootama, et veel midagi jõuaks ära teha, sest me võime avastada, kuidas suur osa elust ongi lihtsalt oodates möödunud.

Kui elaks õige 5 aastat teistmoodi
Ma mäletan hästi seda 2007. aasta kevadpäeva Viimsis, kui ma otsustasin järgmised 5 aastat teistmoodi elanud. Eelneval kahel aastal oli mu elu korralikult üle ameerika mägede sõitnud - ma olin oma äridega pankrotis ja emotsionaalsuse ning eneseväärikusega täielikus madalseisus. Ja siis ma tegin otsuse. Ma lugesin sel perioodil palju eneseabi- ning psühholoogiaalaseid raamatuid, ja jõudsin tõdemusele, et on olemas ka teistsugune elamise viis. Seni olin ma elanud kogu aeg ootuses, et midagi peaks juhtuma - ma peaksin saama edukaks, ma peaksin selle ja selle saavutama, ma peaksin need asjad korda tegema jne.

Raamatud ütlesid mulle aga, et sa võid õnnelik olla juba praegu. Isegi, kui kõik asjad ei ole veel nii hästi, nagu sa oma unistustes sooviksid, võiksid sa siiski püüda oma "õnnereegleid" muuta, ja hakata keskenduma sellele, mis on juba hästi. Teisitiöelduna soovitasid need mul lõpetada ootamise, ja lihtsalt õppida nautima seda, mida elu mulle juba praegu pakub.

Sel hetkel otsustasin ma proovida 5 aastat. Ma sain aru, et muutused ei toimu üleöö, kuid samas ei tahtnud ma end ka täielikult selle "roosamanna" teooria propageerijatele ära müüa. Seega otsustasin ma lihtsalt proovida: "Ma elan järgmised 5 aastat vaimsete seaduste järgi. Kui 5 aasta pärast ei ole minu elu paremaks muutunud, võtan uuesti tagasi senise strateegia - püüan saavutada, ära teha, ja seeläbi õnnelikuks saada".

2012 - mitte maailma lõpp, vaid tõelise elu algus
Need viis aastat läksid kiiresti, ja minu "lepinguline" tähtaeg saabus 2012. aasta aprillis. Ja mis minu elus muutunud on? Kõik! Absoluutselt kõik! Ei saa kuidagi öelda, et ma oleksin osanud päevapealt oma seni õpitud paradigmadest loobuda, ja alates järgmisest päevast kogu aeg õnnelik olla. Vastupidi. Esimesed 3 aastat olid väga rasked. Omaksvõetud mustrid olid visad muutuma, ja ikka ning jälle leidsin ennast õnnetuna ja rahulolematuna.

Kuid siis, ühel hetkel tundsin ma, et minu pingutused on vilja kandnud. Üha enam tajusin seda, kuidas elu mind kannab, ja pilved on elutaevast hajumas. Päike paistis üha sagedamini, ja hääleke peas kinnitas, et tehtud valik oli õige. Ma veendusin empiirilisele kogemusele tuginedes, et need seadused tõepoolset töötavad, ja selleks tuleb vaid uskuda ning lubada elul kanda end suunas, kuhu me oleme määratud minema.

Viimase viie aastaga on minu elu muutunud 180 kraadi. Kuigi aeg-ajalt tunnen endiselt, kuidas vana "kaido" võimust võtab, ja seda eriti just emotsionaalsetes situatsioonides, on märkamisvõime nende aastatega nii palju arenenud, et saan oma sissejuurdunud automatismile üldjuhul kiiresti jälile, ning oskan end uute ja teadlikult valitud mustrite juurde tagasi suunata. See tundub sulle tööna? Jah, see ongi töö. Oma elu muutmine ei tähenda tööd selles suunas, kuidas oma elu muuta (teen asjad korda, panen inimesed oma tahtmise moodi käituma jne), vaid ränkrasket tööd selles suunas, kuidas iseennast muuta. Ütleb ju vanasõnagi, et filosoofid uurivad maailma, meistrid aga iseennast. Sel korral otsustasin ma proovida viimast.

Lõpeta ootamine, ja hakka elama
Kui keegi oleks mulle 2007. aasta detsembris kirjeldanud minu elu 2012. aasta jõulukuul, oleksin ma teda hulluks pidanud. Ma ei oleks iialgi osanud oodata selliseid pöördeid ja võimalusi, mida elu mulle pakkus, ja ma ei oleks iial osanud arvata, et ma suudan ning julgen selle kõigega kaasa minna. Aga see juhtus siiski. Täna teen ma tööd, mida ma armastan, minu kõrval on inimesed, kellest ma sügavalt hoolin, ja ma märkan igapäevaselt pisikesi sünkroonsusi oma elus, mis annavad taas ning taas kinnitust sellele, et esimesena tuleb anda, ja siis antakse ka sulle.

Meil kõikidel on võime anda. Andmiseks ei ole vaja kullamägesid ja piimajõgesid, vaid piisab ühestainsast otsusest enda sees. Ja see otsus on väga lihtne: "Otsusta ära, mida sa elult tahad, ja samas ka seda, mida sa elule vastu annad". Ja ongi kõik.

Muidugi kõlab see spirituaalselt absurdselt, kuid nii nagu ma langetasin sarnase otsuse 5 aastat tagasi, kutsun ma sind üles otsustama enda elu üle 2013. aasta teiseks pooleks. Sa ei pea võtma nii pikka perioodi nagu 5 aastat. Piisab sellest, kui sa otsustad teistmoodi - ilma ootamata - elada ainult pool aastat või ühe aasta. Sellest piisab, et sa käivitad võimsad protsessid enda sees ning enda ümber, mis sinu kasuks tööle hakkavad, ja sulle piltlikult öeldes tiivad annavad. Kuid seda ainult juhul, kui sa ütled enda jaoks välja, mida sa vastu annad.

Elu ei taha meilt midagi muud kui seda, et me muutuksime paremaks inimeseks. See on midagi nii lihtsat, et see tundub võimatu. Elu ei taha, et me midagi saavutaksime või kuhugi jõuaksime, sest see on tema töö - kanda meid sinna, kuhu meie süda meid kutsub. Meie töö on eespool nimetatud ränkraske töö iseendaga. Märka seda, millest sa mõtled, ja vali mõelda iseendast, teistest inimestest ja kogu maailmast positiivseid ning tunnustavaid mõtteid. Märka, mida sa tunned, ja vali tunda rahulolu, tänulikkust ja hoolivust oma elu, iseenda ja teiste inimeste suhtes. Märka, mida sa oled ütlemas ning tegemas, ja vali sellised sõnad ning teod, mis teevad sind ja teisi inimesi õnnelikuks. Sellest piisab. Rohkem ei ole vaja oodata ja midagi teha.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
17. august 13:29 J.K. kirjutas:
ELAMINE- tood esile väga häid mõtteid,aitäh!
Ränkraske töö iseendaga - oli kaua minu nõrgem koht ja just nii kaua kui pidasin seda raskeks,ma lükkasin ELAMISE ettepoole. Aga siis kui taipasin selle ääretu lihtsuse, õppima tänama ENNAST, et oskasin olla ENDA JUURES ja tänama kõige eest, mida ennem pidasin iseendast selgena, hakkas ELU muutuma lihtsamaks,rõõmsamaks,täiuslikumaks...
Olen hommikul ärgates nii tänulik, et minu keha veel võimaldab "sõidutada" MIND, nagu auto sõidutab mind!
Olen tänulik, et mul on katus peapeal, sööki sobivasti(jubaliigagi),mul on riided ja ego meelest väikesed sissetulekud...aga mul on liikuvad jalad ja käed, millega võin marju korjata,teha.....
Mäletan,marjapõõsas olles,kunagi, et see töö ei meeldinud minule...,äkki kuulsin oma peas marjapõõsa sosistust..."olen küpsetanud marjad suure armastusega, nopi sina ka need suure armastusega endale ja jagamiseks..."
Kui elu muutub JUURES OLEMISEKS, muutub ta ELAMISEKS.
17. august 14:31 Potter kirjutas:
Ma üritan koguaeg märgata ennast. Märkangi. Teadvustan. Ma vahel lihtsalt ei mõista miks mind mu minevik nii rängalt ründab. Püüan unustada ja teadvustada, et olen õppetunnid kätte saanud aga ikka ja jälle aju midkui kiusab mind ja see ajab mind omakorda vihale. Tore on lugeda selliseid lugusi. Vahel on tunne et ma ei oskagi kuidagi parem olla ja tänulik.
17. august 18:25 mimmi kirjutas:
Mismoodi see minevik sind ründab? Ja nii rängalt veel?
Tuli meelde mingi mälestus olnust... no ja siis, märkasid seda, nüüd lase tal jälle minna... ära haaku... ainult märka, ära hakka hinnanguid andma ja seda jälle uuesti-uuesti läbi elama... jah, see on olnud, aga seda ei ole enam ja ongi kõik...
Kui mingi mälestus su sees raskelt valu üles tõstab, siis see tähendab, et sellele sündmusele või inimesele on andestamata... see keegi võib ka sina ise olla... vahet ei ole... ka valu võib lihtsalt märgata, jälgida... ilma et annaksid hinnanguid... ta võib tulla ja minna, ära haaku... andestamine on praktiliselt sama, mis unustamine... kui sa ei suuda/oska andestada, siis alusta sellest, et õpid andestama iseendale, et ei oska veel andestada... õpi, proovi, uuri, jälgi, aga haaku ja lase kõigel vabalt voolata... :)
17. august 20:32 yks kirjutas:
Märkamine on ilus võtmesõna.
19. august 10:10 Psyche kirjutas:
Aitäh, Kaido! Sinu kiri ilmus minu ellu nii päevapealse täpsusega. Just nüüd eelneval ööl lahkus minu elust üks inimene. Kuigi olen veel täiesti segaduses sellest, mõistan hetkel ainult seda, et just nüüd on aeg kannapöördeks ja alustada uut elu. Omaenda õnnelikku elu!
19. august 10:33 Tiina@live kirjutas:
Suured Tänud Kaido, et aegajalt ikka ja jälle nii avameelselt oma elust ja kogemustest kirjutad :)
On suur rõõm tõdeda, et elan ka sellist elu .... püüan iga päev olla parem ja õppida eilsetest vigadest, olla õnnelik ja märgata igat pisematki asja oma elus :)
Loen alati huviga kõike, mida sa siin kirjutad :)
Edu Sulle!
19. august 10:41 :) kirjutas:
Potter, mimmi andis Sulle väga hea tehnika, aga kui lubate, siis lisan veel omalt poolt, ühe võimaluse, kuidas nn mineviku valudest vabaneda. Seda õpetas mulle üks väga ILUS inimene, kes minu teele sattus väga väga õigel hetkel, eks õpetaja tuleb ikka siis, kui õpilane valmis :)
Tunneta seda tunnet, on ta siis valu, hirm, viha vms, tunne kohe nii, et küll on, kuid ära hinda teda, ära analüüsi, see on tunne ja tunneta teda, ära karda, kuigi võib tunduda hirmus, aga Sina ainult tunne, mine selle tunde sisse ja siis TÄNA TEDA, TÄNA SÜDAMEST :) Ta tuli Sind õpetama ja ole talle tänulik :)
Mind see aitas, peale seda, kui olen hakanud seda kasutama, on minu elus paljugi muutunud.
Kasutan ka andestamise tehnikat, elus pidavat suurim patt olema see, kui Sa ei oska andestada, nii et TÄNA JA ANDESTA :)
ARMASTUST TEILE KÕIGILE :)
19. august 11:00 Naine 51 kirjutas:
Mulle ka Kaido mõtted meeldivad, aga tunnistan, et absoluutselt ei oska ise neid kasutada. Mul just eluperiood, kus võitlen ebaõiglusega, aga olen jõuetu. Kuidas lahendada olukorda, kus oma ema on täiesti tühjalt kohalt hakanud sind milleski jubedas süüdistama? Ja vend on näidanud üles mõistmatust, püüdes püsida oma mugavusstsoonis. Olen küll katkestanud nüüd nii ema kui vennaga sutlemise, aga kes ütleb, mida oleks TEGELIKULT õige teha? Kannapööre, vaadata enda sisse.......no ei oska.
19. august 11:10 op kirjutas:
Jutt on õige, kui asi ei muutu vaid vegeteerimiseks!
19. august 11:19 Ilmar kirjutas:
No nii Kaido, saab küll kui tahad!Hindan Sinu ponnistusi kõrgelt.
Minu elus on üks püsiv suurus - MINA ISE!
Minus valitsev tunne on armastus, mis on kui vundament, millele olen tänaseks suutnud üles ehitada hoone, kus valitseb:
ÕNN - TERVIS - RIKKUS
Õnn minu jaoks on pisikesed killukesed iga päev: hommikune päike, naeratus möödujale, tänamine millegi eest ...
Õnnelik olemine tagab minu organismis tasakaalu ja ma olen
terve ...
Minu jaoks on esmane rikkus minu sisemine rikkus!
Põhiiva on selles, et see kõik päädib minu eduga.
Aga edu ei tulene mitte tegevusest, vaid minu olemusest.

Ma ei saa edu teha, vaid edukas olla!Seda aga võimaldan ma endale ise, kui olen terviklik (füüsiline,mõtteline, vaimne tasand koos).

Pean oma elu edu põhiivaks vigadest õppimist!
Kui ma küsin täna endalt:"Kes ma olen?" Siis vastus on:
"Ma olen see, millele mõtlen päeva jooksul!"
Minu tuleviku loob vaid see, mida teen täna, mitte homme!"

Nüüd üks oluline aspekt minu elus - pühendumine! Selle jõust ja sügavusest olen aru saanud viimane 15 aastat oma elus.
Pühendumine annab mulle usu,kaas- ja vastutusrunde. Pühendumise olemuseks on andmine.

Teel oma tõelise MINANI on oluline kõigi oma ihade ära- tundmine ja austamine. Kui ma olen ühenduses oma hinge ihaga, saavutan ma sisemise edu.
Oma välise edu saavutan ma oma vaimu ihaga.
Enamasti on minuga nii, kui ma olen otsustanud hakata millegagi tegelema, teen seda kogu hingega ja enamasti on sellesse tegevusse kaasatud ka minu vaimu, südame ja keha iha, kas siis enamasti teadlikult või alateadlikult.

Mul on kõik eeldused olla õnnelik ja elada õnnelikku elu! Minu elu viimased 15-20 aastat(olen 74 aastane)ongi selle tõestuseks, sest ma olen tänulik selle eest, mis mul on.
Ja kui osata näha ja tunda, siis olengi aru saanud, et õnn koosneb pisikestest raasudest, mis minu elu iga päev täidavad ja rikastavad.
Aga õnneni jõudmine ei ole kerge.
Mis on siis õnn minu arvates?
ÕNN ON LIHTSALT ÕNN! Mulle tundub üha rohkem, et õnneliku inimesena ei kuulu ma enam üheselt inimmeele poolt loodud maailma. Ma ei ole enam osa minevikust ega inetust ajaloost.
Kui ma meenutan oma hädasid ja püüdlen neid võimalikult erapoolikult vaadelda, olen avastanud nende põhjuse:
- õnnetuna olen konformist ehk kohaneja
- ühiskonnale see meeldib ja inimesed austavad mind,sest ma olen samasugune kannataja nagu nemadki
- kuna inimesed on õnnetud, on nad vastu igasugusele rõõmule ja peavad seda patuks
- tänases ühiskonnas annavad kannatused mulle auväärsust ja inimese3d on minu vastu sõbralikumad ja kaastundlikumad
Kuid just õnnelikul inimesel peaks olema rohkem sõpru!

Kuid inimene on loodud õnnelik olema, seega minu elu eesmärk on olla õnnelik ja jätkata õnnelik olemist!
Kui see mind ümbritsevas keskkonnas kellegile ei meeldi, on see nende probleem.

Ma lausa naudin mind ümbritsevaga üks olemist. Minu jaoks on taas olulised loodus: naudin lillede ilu, nede lõhnu, metsa kohinat, mere laineid, päikeseloojangut...

Armastus kasvab ainult vabaduses, ühendades sügava armastuse iseenda ja ümbritseva vastu ( kas mäletad, kuna olid viimati kontserdil, kus esinejate laul tõi pisara silma või ihukarvad püsti või olite kahekesi mere kaldal, loojuvat päikest imetledes ja tundes kuidas midagi väga olulist teie hinges sai puudutatud...).

Täna võin kindlalt öelda oma kogemuste põhjal, et edu võib saavutada ainult teatud viisil tegutsedes.
Minu ülesanne oli ja on ka edaspidi vaid põjuste loomine.
Tulemused, minu tegude autasud, on tulnud ja tulevad iseenesest.
Seega, minu tulemused sõltuvad minu hoiakutest!Hoiakust, mis mul iga päev on.
Ja veel tasub meeles pidada, et raha ja õnn on tagajärjed!

Nüüd tuleb vist lõpetada, sest see on teema, kus juttu jätkuks pikemakski ...
19. august 11:41 Külli kirjutas:
Tänan! Sinu mõtted on väga õiged, tõepoolest me ei oska elada hetkes ja seda nautida ning siirast ja vahetut rõõmu tunda.
Tundub, et kogu aeg ootame midagi, oleme närvilised ja püsimatud, alaliselt rahulolematud.
Ma arvan, et kui me suudame sellest aru saada on see juba väikene edasiminek.
19. august 14:31 Maie kirjutas:
Tänan sind Kaido! Sinu kirjad on alati oodatud minu postkastis. Neis on nii palju häid mõtteteri. Meie elu ongi kinni meie enda mõtlemises, mõtle positiivseid mõtteid ja head asjad hakkavadki juhtuma sinu endaga!
19. august 16:37 Helle kirjutas:
,Tänan väga mõtlemapaneva kirjutise eest. Kuna ise olen juba päris vana inimene, siis need tunded, millest Kaido kirjutab on kõik tuttavad. Olen palju oma elus ja mõtlemises muutnud, kuid alustasin vist liiga hilja, sest minu kogemus on see,Olen elanud väljapoole-teistele. Õppinud tundma teisi, oma lähedasi ja kõrvalolijaid, kuid ei ole leidnud aega ENDA sisse vaatamiseks ja ENDA tundmaõppimiseks....... enda armastamiseks.....
Kui suudaksime ennast tunda, oskaksime ka olla õnnelikud-täna ja just sellisena, nagu oleme....
19. august 17:18 yks kirjutas:
Hea Kaido,

Töö iseendaga ei ole ränkraske, kuid on pühendumist väärt. Sinus on see loomulik olemas, mis elab, on ja avaldub. Jaga sellele oma tähelepanu. Jaga oma loomulikule kogemusele tähelepanu.

See kogemus ei püüa sind paremaks inimeseks teha, vaid selles kogemuses oled sina, kes sa soovid, et sa ennast täielikult teaksid. See on nauding. See on meelerahu. See on hetk, kus sa oled enda vastu aus, loomulik ja puhkad. Jah. See on hetk, kus sa midagi ei tee, vaid lihtsalt oled. Olemine on selle nimi ja kui sa selles teadlikult oled, oled sa õnnelik.

Niisugust asja nagu ootamine, ei eksisteeri sinu sees, sest seal ole midagi, mida ei ole praegu. Kõik avaldub sinus praegu ja ootamine tähendaks oma kogemuse ignoreerimist. Sul on õigus, oodata ei ole midagi, sest elu ei saabu kunagi homme. Elu toimub alati siin ja praegu.

Kui sa päriselt astud oma kogemusse, ei leia sa seal ühtegi objekti, küll aga sa näed vorme ja võid rääkida neist. Sa mõistad, et kõigel on oma koht ja tähendus ning rääkides vormidest või nähtustest, võid sa väljendusse lisada oma loomulikku kogemist... killuke vormitut mõõdet.

See on killuke päikest ja päikeseloojangut. See on killuke tähistaevast ja kuupaistet. See on killuke õnne, rõõmu ja rahu... milles iga elav ennast ära tunneb ;)
19. august 18:40 Naine 51 kirjutas:
Loen ja juurdlen.......iseendasse vaadata, päikesest rõõmu tunda jne. .......aga meid ümbritsevad ju teised inimesed (abikaasa, lapsed, vanemad, sugulased) Ei saa neist ju eralduda ja kaduda oma mulli. See ka ei oleks ju õige. Juba sünniga pannakse Sulle kohustus hooldada oma vanemaid või abikaasat või lapsi või toime tulla iseenda terivsehädadega. Kuidas saab siis endasse vaatamine asja parandada? Tahaksin, aga tõesti ei oska.
19. august 20:08 Eve kirjutas:
Aitäh Kaido! Mõtetes olen üritanud oma elu muuta juba mõnda aega ja tasapisi olen märganud ka mõnesid muutusi. Sinu kiri tegi minu mõtted selgemaks ja märkisin nüüd maha verstaposti: panin oma mõtted kirja, ehk aitab see paremini tegudele üle minna.
Ja aitäh kommentaator Ilmarile! Minu tuleviku loob vaid see, mida teen täna, mitte homme! Minu elu eesmärk on olla õnnelik! Loodan, et Ilmar tuleb mulle tänaval vastu ja ma tunnen ta naeratuse järgi ära.
19. august 20:26 yks kirjutas:
to Naine 51, jagan oma kogemust...

Sukeldudes oma kogemusse ei sukeldu sa oma eraldunud mulli, vaid avastad ja tunnistad seda loomulikku, mis meis kõigis elab. Sinu loomulik kogemus ei ole midagi, mis sind teistest inimestest eraldab. Vastupidi, sa avastad, et selles toimub kõik, mis sinu elus toimub.

Tavaliselt usume seda, mida näeme. Näiteks, siin on arvutiekraan, seal eemal on toa sein, üleval on lagi, minu kõrval on inimene jne. Vaadates kõiki neid "asju", võin veenduda, et mina, tinglikult see keha siin, olen neist eraldi. Kuid oma loomulikus kogemuses ehk kogedes neid "asju" päriselt, ei leia ma ühtegi asja, objekti või vormi, samuti mitte eraldunud või eraldi olevaid asju, objekte või vorme. Ehk lihtsustatult, ma ei koge "asju" ja ma ei koge ka seda fakti, et miski (need "asjad") oleks eraldi. Omas loomulikus kogemuses kogen ehedalt ja vahetult, kuidas kõik on ühenduses, kõik on üks.

Praktiliselt veendudes näiteks, et toasein ei ole minust eraldi, ei ole mul vaja minna Kuu peale, et olla veendunud, et olen ka Kuu'ga üks.

Omas kogemuses kogen ehedalt ja vahetult, et see elav energia, mis on minus, on ka teistes inimestes, looduses ja tegelikult kõiges, mis eksisteerib...

See on kaine mõistusega täielik paradoks, kuid omas kogemuses täiesti loomulik. Samas oma loomulik kogemus ei ole miski, millest ma otseselt mõelda saan. Ma saan sellest mõelda, kuid vahetuks kogemiseks on vaja mõttepausi, teadlikku kohalolu...

Praktilisteks harjutusteks soovitan lugeda Kaido artiklit:
http://www.sisekosmos.ee/eneseareng/kas-mitte-duaalne-maailm-kus-koik-on-uks-uldse-eksisteerib-ja-kus/ ja kommentaare, mille autor on yks.
19. august 21:52 Tea kirjutas:
Ja juba tulevadki Kaido postitused minu postkasti siis, kui kipun ennast unustama. Ka mina olen üritanud juba kaua leida iseennast ülesse. Hakkab tulema vaikselt. Püüdeke kõik need, kes sellelni on juba kindlamini jõudnud ka oma kogemusi jagada nii palju kui võimalik. See on teistele suur andmine....
22. august 09:50 Eve kirjutas:
Kaido, mul jäi ikkagi üks asi kripeldama. Sa ütled, et enda muutmiseks peab tegema ränkrasked tööd iseendaga. Kas ikka peab? Igal asjal on 2 otsa. Võib ju valida tähelepaneliku, lihtsa, armastava enesemuutustes olemise-nautimise?
22. august 09:56 Kaido Pajumaa kirjutas:
Jah, Eve, võib ka selle tee valida ... igaüks ikka omal viisil ja vastavalt vajadusele ;)
22. august 10:16 Juta kirjutas:
Aitäh Kaido.Ilusat suve jätku.
23. august 13:02 tänan,et vöin jagada--naine 51 kirjutas:
Olen nöus,et egomaailmas elades meil tuleb arvestada ja aidata...
Aga kuidas ma aitaksin teisi,kui pole öppinud ennast aitama...
Mina taipasin asjast vördluse abil--kui mul ei ole leiba, siis mul ei ole seda ka jagamiseks...
"mulli" minna on ehk kaitsesöna,millega lykkame edasi "päikese" nägemist endas...
Vöin ju olla pere körval päikselises armastuses vöi lihtsalt, et peab...Kumba ma valin.
Röömsalt, igat pereliiget...naabrit...vöörast... tänades,öpetuste ja öppimise eest--kergendab elu.
01. september 11:27 Maret kirjutas:
Käin nendel lehekülgedel ikka ja jälle, naudin vahetut lugemist. Tundub, nagu kirjutaks minu õpetaja, kes on väga väga Ilus inimene.
Tänan südamest Kaidot selle võimaluse eest!
Kas on siiski võimalik, et elu kohtab meid armastuse, rõõmu ja hiilgusega (ilma ootusteta)?

Maret
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: