Käisin külas ravitsejal ning teadmamehel Ralf Neemlaiul, kes mind 2006 aasta suvel "august" välja aitas. Ralf oli mees, kes mind endaga tegelema pani ning kes aitas mul oma elu tagasi saada.Selles intervjuus räägime sellest, miks inimesed eluaukudesse kukuvad ja kuidas sellest välja saada. Samuti arutame, miks meditatsioon enesearengus nii oluline on ning kuidas meditatsiooni igapäevaelus kasutada.
Ma olen meditatsiooniga tegelenud 2006 aasta juulist ehk siis 4,5 aastat. Iga päev. Kaks korda. Jah, kindlasti on olnud ka päevi, mil ei ole saanud kahte korda mediteerida, on olnud isegi päevi, kus ei ole ühtegi korda mediteerinud, kuid see on erand. Kui muud võimalust ei ole, siis olen teinud vähemalt kiire "tualeti-meditatsiooni" - ütled sõpradele, et vaja tualetti minna, aga tegelikult teed seal hoopiski kiire meditatsiooni. Iga kord, kui me otsustame mediteerida, lülitame oma keha-meele kompleksi teistsugusele režiimile. Kui me teeme seda regulaarselt, harjub sellega nii keha kui meel, ja hakkab meditatsiooni nõudma. Seetõttu on regulaarsel praktiseerijal raske meditatsioone vahele jätta - ta tunneb end rahutult ja ebamugavalt.
Kui sa oled Sisekosmost varem lugenud, oled sa kindlasti märganud, et ma räägin meditatsioonist päris palju. Jah, ma teen seda seetõttu, et meditatsioon on olnud minu peamine "tööriist" enese arendamisel ning see on mind tohutult palju aidanud. Kuna meditatsioon kui termin kannab teatud müstilist ning ka vastuolulist tähendust, siis mõtlesingi natuke lahti kirjutada, mida meditatsioonist üldse oodata ning mida mitte.
Kui ma 2006 aastal esimest korda oma Õpetajaga kohtusin, arvasin ma kergelt öeldes, et ta on ullike. Temaga kohtuda soovitas minu tollase ettevõtte investor, kes oli meie peale suured lootused ning panused asetanud, mis aga järgneva aastaga tema enda silmade all purunesid. Ehk hammustas tema ise liiga suure tüki, ja kindlasti olime meie liiga rohelised, et piisavalt suurt tükki alla neelata. See ei olegi tähtis - ma kaotasin küll oma raha, eneseväärikuse ning ka paljud sõbrad, aga alles jäi vähemalt kogemus.
Mõned kuud tagasi tekkis mul tunne, et soovin eraldada ennast kogu enda elust ja aega veeta iseendaga (kas see pole mitte naljakas väljend, kui me samastame end füüsilise kehaga ;) ). Esialgu võtsin ma eesmärgiks leida Jaapanis zen-klooster, kuhu minna õppima, siis leidsin tuttavate kaudu Taiwani mõned võimalised chan-kloostrisse minna, kuid lõpuks ilmus minu ellu võimalus, mida ma enam kasutamata jätta ei saanud. Niisiis lähengi ma neljapäeval 27.mail Sri Lanka mägedesse üksikusse meditatsioonikeskusesse õppima budistlikku meditatsiooni.
Õppimine on elukestev protsess. Me õpime oma esimesest hingetõmbest alates ning lõpetame õppimise alles peale oma viimast hingetõmmet. Sageli on täitsa nii, et inimene avastab uute asjade teadliku õppimise alles oma elu viimastel aastatel ning selle tagajärjel "neelab" kirjandust sadades lehekülgedes isegi oma surivoodil. Jah, me õpime kogu aeg - mina praegu, kui ma kirjutan seda artiklit, ning sina siis, kui sa loed artiklit. Igasugune uus informatsioon stimuleerib meie aju ning loob uusi seoseid ning annab seeläbi võimalusi näha oma maailma taaskord natukene teistsuguse nurga alt.
Pakkumaks lugejatele üha kasvavat väärtust, palusin oma heal sõbral ning jooja- ja meditatsiooniõpetajal Anne-Ly Naukasel kirjutada blogisse külalisartikkel. Kuna ma ise olen joogaga kokku puutunud ainult omal käel seda igapäevaselt praktiseerides ning ka meditatsioone olen teinud 4a tunnetuse järgi, tekkis mul ühel hetkel aina kasvav huvi, mis asi jooga ning meditatsioon siis tegelikult on. Ning lugedes läbi Anne-Ly artikli, taipasin ma, et mul on endaga veel palju tööd teha.