Mõned kuud tagasi tekkis mul tunne, et soovin eraldada ennast kogu enda elust ja aega veeta iseendaga (kas see pole mitte naljakas väljend, kui me samastame end füüsilise kehaga ;) ). Esialgu võtsin ma eesmärgiks leida Jaapanis zen-klooster, kuhu minna õppima, siis leidsin tuttavate kaudu Taiwani mõned võimalised chan-kloostrisse minna, kuid lõpuks ilmus minu ellu võimalus, mida ma enam kasutamata jätta ei saanud. Niisiis lähengi ma neljapäeval 27.mail Sri Lanka mägedesse üksikusse meditatsioonikeskusesse õppima budistlikku meditatsiooni.
Õppimine on elukestev protsess. Me õpime oma esimesest hingetõmbest alates ning lõpetame õppimise alles peale oma viimast hingetõmmet. Sageli on täitsa nii, et inimene avastab uute asjade teadliku õppimise alles oma elu viimastel aastatel ning selle tagajärjel "neelab" kirjandust sadades lehekülgedes isegi oma surivoodil. Jah, me õpime kogu aeg - mina praegu, kui ma kirjutan seda artiklit, ning sina siis, kui sa loed artiklit. Igasugune uus informatsioon stimuleerib meie aju ning loob uusi seoseid ning annab seeläbi võimalusi näha oma maailma taaskord natukene teistsuguse nurga alt.
Pakkumaks lugejatele üha kasvavat väärtust, palusin oma heal sõbral ning jooja- ja meditatsiooniõpetajal Anne-Ly Naukasel kirjutada blogisse külalisartikkel. Kuna ma ise olen joogaga kokku puutunud ainult omal käel seda igapäevaselt praktiseerides ning ka meditatsioone olen teinud 4a tunnetuse järgi, tekkis mul ühel hetkel aina kasvav huvi, mis asi jooga ning meditatsioon siis tegelikult on. Ning lugedes läbi Anne-Ly artikli, taipasin ma, et mul on endaga veel palju tööd teha.