Eneseareng »

Lõpuks tahame kõik ainult õnnelikud olla
[04. märts 2013 | Kirjutas: Kaido | 11111 korda loetud | kokku kommentaare: 5]

Aristoteles väitis, et kõiki inimesi kannustab soov olla õnnelik. Nietzsche arvas, et kõiki inimesi kannustab võim. Freud aga kinnitas, et kõiki inimesi kannustab soov kannatustest pääseda. Ma isiklikult usun, et selliseid arvamusi tuleb suurmeestelt veel ja veel, sest inimelu on niivõrd keerukas ja mitmetahuline, et selle mõtet ei ole võimalik lihtsalt ühte lausesse asetada.

Miks me üldse nii palju sahmime?
Tihti imestan selle üle, kui palju meie ümber on inimesi (Eestis on olukord veel täiesti okei), ja kui palju nad kõik pingutavad millegi nimel - päevast päeva, kuust kuusse ning aastast aastasse üks lõputu sahmimine käib. Ma ise olen üks nendest, ärgates samuti igal hommikul, et usinalt toimetama hakata ja kuhugi seeläbi välja jõuda - on ju ka minu sees väike "mootor", mis ikka ja jälle mulle endast märku annab ja mind tegutsema kannustab.

Kuid mille nimel me seda kõike ikka teeme? Sõltumata, kas oleme 21 või 56-aastased, meil tundub olevat lõputu vajadus elus edasi liikuda. Ehk teebki meid õnnelikuks pelgalt see, kui tajume progressi elus? Igaüks tajub seda erinevalt tasandilt, kuid oluline ei olegi tasand, vaid edasiliikumine sellelt tasandilt.

7 miljardit nägu. Üks unistus.
Maakeral on hetkel enam kui 7 miljardit inimest, kes igal hommikul üles ärkavad ja toimetama hakkavad. Mis tasandil see toimub, sõltub ehk juhusest, heast karmast ja senisest panusest oma heaolusse, kuid kõiki meid ühendab üks suur unistus - liikuda parema elu suunas.

Kui sa vaatad hetkeks enda kõrval olevat inimest, siis võib ta olla välimuselt sinust väga erinev, ta võib olla teisest rahvusest ja teistsuguste arusaamistega, aga sügaval sisimas olete ta vägagi sarnased - te mõlemad soovite liikuda elus edasi. Võib-olla järgmine kord, kui temaga mõni konflikt tekib või kui ta teeb midagi, mis sinu jaoks arusaamatu ja vale tundub, aitab sind mõte sellest, et tõenäoliselt teeb ta seda ainult ühel eesmärgil - ta loodab selle kaudu oma elus edasi liikuda ja õnnelikumaks saada (just nagu sinagi igapäevaselt oma toimetusi teed). Kui sellise nurga alt teda vaadata, siis ehk ei tundugi ta enam nii halva ja nõmeda inimesena.

Me otsime õnne ka töö juures
Suur enamik inimesi läheb hommikul tööle, kus nad veedavad kuni 75% oma ärkveloleku ajast. Aastakümnete perspektiivis moodustab see kogu meie elust märkimisväärse aja, mistõttu püüame ka töö juures ei midagi muud, kui lihtsalt õnnelikud olla. Kuidas siis?

Paljud inimesed tunnevad, et nad teevad tööd ainult palga pärast ja ainuke viis töö juures õnnelikuks saada on palgatõus. Loomulikult on palk oluline, sest igal inimesel on õigus head elu elada, mistõttu soovitan ma võimalusel alati turu keskmisest 5-10% kõrgemat palka maksta. Muidugi ei saa väita, et see kõik töötajad püsivalt õnnelikuks muudaks, vaid pigem võimaldab see leida töökohale kõige paremad inimesed.

Lisaks on inimestel, kelle palk on väga madal, piisavalt tegemist ellujäämisega, mistõttu enese motiveerimisele ja arendamisele ei pruugi enam aega jääda. Väidavad ju ajuteadlasedki, et finantsprobleemid käivitavad meie ajus samad piirkonnad, mis metsas karuga kokku põrgates - me hakkame muretseme ellujäämise pärast, ja sellistel hetkedel on raske mõelda firma või iseenda arengule.

Palgaga seotud kõige suurem mure on aga selles, et palgatõus ei ole otseselt meie, palgasaajate, mõjuulatuses. Palgatõusu otsustavad teised inimesed meie eest, ja sageli otsustavad nad seda vaid kord paari aasta jooksul, mistõttu on väga raske palgast igapäevast motivatsiooni leida.
Üheks võimaluseks on töökohta vahetada, kuid ilma märkimisväärse enesearenguta (ehk siis sama hariduse, kogemuste, teadmiste ning suhtumise juures) võime töökoha vahetuse tagajärjel vaid minimaalseid muutusi oma finantsides läbi viia (kui me muidugi sarnase töö peale näiteks Soome ei koli). Seega võib juhtuda, et loobume oma senistest kolleegidest ja ametikohast 100 eurose palgatõusu pärast, kuid avastame paari kuu pärast, et väga palju õnnelikumad me ei ole, sest 100 täiendava euro mõju hakkab hääbuma ja me leiame end varsti jälle rahulolematuna.

Siin tulevad mängu juhid, kes saavad eelkõige inimeste heaolu töö juures muuta. Kui on võimalik, tõstke palka (ka siin on sõltuvalt valdkonnas muidugi loomulik "lagi" ees), kuid see ei ole kahtlemata ainukene viis. Nagu eelpool mõtisklesime, teeb meid õnnelikuks progress ehk siis tunne, et liigume elus edasi: tunne, et oleme saanud paremaks, kasulikumaks, väärtuslikumaks, efektiivsemaks, tulemuslikumaks, väärime palgatõusu, saime millegagi hakkama, millega varem ei saanud.

Lõpuks tahame kõik ainult õnnelikud olla
Võimalusi iseendas ja teistes inimestes progressitunnet tekitada on väga palju. Kompliment tekitab inimeses tunde, et ta on ilusam ja targem kui eile. Objektiivne ja konstruktiivne tagasiside millegi suhtes annab meile võimaluse mõtiskleda, mida me tegime õigesti / valesti ja kas saaksime seda tulevikus paremini teha. Selged (ja realistlikud) eesmärgid iseendale ning oma töötajatele aitavad meile tunda, kuidas ja kas me liigume edasi.

Progress on ühiskonna liikumapanev jõud. Kui Neil Armstrong esimese inimesena Kuule astus, ütles ta legendaarsed sõnad "See on väike samm inimesele, aga tohutu hüpe inimkonnale". See väide kinnitab, kuidas me saame sama asja erinevas kontekstis erinevalt tajuda. Edusammud, mis sinu 5-aastasele lapsele rõõmu valmistavad, 14-aastast teismelist enam ei eruta. Ja läbimurre, mis sinu sõbranna 15-aastasele lapsele hiigelhüppena tundub, on sinu jaoks vaid eluvõbin, millega sa ammu juba harjunud oled.

Mis sind erutab? Mis valdkonnas sa enda elus progressi ootaksid, et see sul jälle silma särama paneks? Lõpuks tahame ju kõik ainult õnnelikud olla. Muidugi on meil unistused, mille saavutades me kindlasti ja lõplikult õnnelikud oleme (selle väite tõesus on muide juba palju kordi ümber lükatud, sest seda hetke ei saabu ühegi inimese elus, sõltumata, mida ta saavutab), kuid kas me millalgi sinna ka pärale jõuame. Ehk on samm hetkeolukorrast täitunud unistuseni liiga suur?

Kas poleks lihtsam endalt küsida, kus me hetkel oleme ja missugune oleks kõige pisem samm, mis viitaks progressile? Ükskõik, kas see on siis koogitükist loobumine, 2 kilomeetri kepikõnni tegemine või olulise kliendilepingu allkirjastamine, need on tegevused, mis meile kohese ja tuntava õnne- ja rahuloludoosi annavad. Las unistused olla, need ei kao kuhugi, aga samas me ei tea täna, kas need üldse saabudes meid õnnelikuks teevad. Küll aga teame seda, et kui meie sõber, töökaaslane või ülemus meid tunnustab ja viitab millelegi, mida oleme hästi teinud (milles oleme paremaks muutunud), lööb see meil kohe silma särama. Me tunneme, et oleme taaskord edasi liikunud. Ja võime tunda, et elu on elamist väärt küll.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
04. märts 19:08 Annely kirjutas:
Jah, igapäevased positiivsed pisiasjad ja väikesed saavutused võivad teha sind õnnelikuks, samas võivad pisiasjad rikkuda su tuju ja võtta ära motivatsiooni tegutsemiseks.
05. märts 09:12 Kadri kirjutas:
See ongi meie areng - kasutada heas mõttes ära positiivsed impulsid teiste poolt mis motivatsiooni ning head enesetunnet tõstavad ning mööda vaadata nendest, mis seda allapoole tõmbavad :) Tuju lasta rikkuda või mitte on ka valik :)
13. märts 20:26 Hea kirjutas:
Palgaga seotud kõige suurem mure on aga selles, et palgatõus ei ole otseselt meie, palgasaajate, mõjuulatuses. Palgatõusu otsustavad teised inimesed meie eest, ja sageli otsustavad nad seda vaid kord paari aasta jooksul, mistõttu on väga raske palgast igapäevast motivatsiooni leida.

Väike tekst siinsest loost, et millest ma nagu aru ei saa, on see, et ma alguses nagu sain aru, et Sa oled nagu selline nö suuline tervendaja, või õige elu nõuandja, et kuidas miski funktisoneerib siinsel planeedil, seadused asjad jne. Et kuidas sa tõlgendaksid eelnevat lõikku? Minu teada on see väga suur ja tõsine valeinformatsioon inimestele, kes tõeliselt tahavad oma elu väga heaks ja õnnelikuks muuta ja loevad suure huvi ja tõsidusega Sinu lugusid ning panevad loomulikult kõrva taha. Sest , et elada oma unistuste elu toimivad selleks täpsed ja konkreetsed, erinevad universumi seadused, millest peab kinni haarama ja neid piiidevallt iga päev, alla andmata kasutama ja meeles pidama. Sest IGA INIMENE ISE LOOB OMA KOGEMUSED JA TRVE OMA ELU, ABSOLUUTSELT KÕIK OLUKORRAD LOOME ISE!
Siit siis ka küsimus- kuidas Sa tõestaksid meile seda, et ME ise ei loogi enda, näiteks palka ja, et TEISED inimesed, ISE otsustavad selle MEIE eest?
Kuidagi juba selle lõiguga, ma ei mõista tervet jutu mõtetki.

Tervitades!
13. märts 22:59 Eve kirjutas:
elus on kõik suhteline, täna võib kõik hästi olla ja homme on nagu välk selgest taevast vastupidi, ootamatuste eest ei ole keegi kaitstud ja tundub, et miskit on enda teha, miskit määratud sünniga.
to hea: tööandjad otsustavad palga ja mina otsustan, kas töötan selle palgaga, see ju kõik õige, ise teeme valikuid, kas nõustume sellega või mitte.
Samas palk on oluline töötajale, töö on oluline, kolleegid on olulised jne, Kaido on hästi töötaja motivatsiooni kirjeldanud.
14. märts 18:38 Hea kirjutas:
Jah, aga miks ta peaks siis mure just olema? Kui on mure, siis muuda ja no ikkagi ju on enda teha! Ma räägin tegelt natuke üldisemalt, see töö asi on lihtsalt näide. Aga elu pole muremu point on see, miski pole mure, kui seda nii ei võta. Ise teeme mured oma peas, ennem seda kui nad ilmsiks saavad, ehket loome ise! Seega pole ju muret! Ja suhtleline pole ka, sa ei ole täpselt aru ikkagi saanud. Juhuseid ja suhtelist pole olemas, on see mis me loome, oma mõtetega, igaminut igast päevast! What you think about, you bring about :) väga lihtne. Süvene sellesse ainult, mida sa tahad, see ongi asja võti, muud midagi! Harjuta ennast nii tegema, algul on raske, kuid pikas perspektivis usu mind, tuleb kasuks! Süvene sellesse, mida tahad luua, mitte reaalsusele, sest kõik on illusioon.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):