Suhted »

Isa - sõber või õpetaja?
[15. juuni 2010 | Kirjutas: Kaido | 12444 korda loetud | kokku kommentaare: 10]

Artikkel ilmus ajakirjas Naised 28.05.2010

Kui mulle 2004 aastal minu esimene poeg 10 minutit peale tema sündi kätele asetetati, avastasin ma selles maailmas midagi täiesti uut - armastuse. Jah, muidugi olin ma kuulnud tingimusteta armastusest laste vastu ka varem, kuid nüüd oli see kogemuslik. Ma ei arvanud tõesti, et ma võin kellegi vastu tunda nii palju armastust, et lausa koormav on. Ma ju isegi ei tundunud teda veel - ma nägin lihtsalt, et seal teki sees on keegi, kes nohiseb ja aeg-ajalt end liigutab. Ta ei olnud ei minu nägu, tal ei olnud veel nime, ning ta ei teadvustanud, et mina olen ta isa. Aga see ei olnudki vajalik. Mu silmad valgusid pisaraid täis ja ma ütlesin vaid vaikselt: "Aitäh!".

Mida me oma lastelt ootame?
Meil kõikidel on ootused kõige vastu. Olgu selleks siis meie töökoht, meie ülemused või alluvad, meie abikaasad ning isegi meie enda vanemad. Rääkimata siis meie lastest, kes "pakuvad" meile nüüd nii hea võimaluse kõike seda tasa teha, mis meil endal kogemuste puudumise või tehtud vigade tõttu tegemata jäi. Ja sageli ma alustame juba üsna varakult. Me paneme nad trennidesse, mida me ise noorena oleksime tahtnud teha, me paneme nad huviringidesse, mis meile kõige perspektiivikamad tunduvad, ja me arutame nendega teemasid, mis meile huvi pakuvad. Või siis me arvame, et see teema peaks aitama meie lapsel olla tulevikus parem inimene.

Aga kuhu jäävad lapse õigused valikutele oma elus? Kas tema valikuvabadus tekib tõesti alles 18-aastaselt, kui ta on juba küps ise lapsi saama? Kas kuni 18-eluaastani on tõesti lapsed pelgalt meie mänguasjad, kelle kaudu me elame enda elu, mitte ei aita lapsel elada tema elu - olla see, kes ta on sündinud olema?

Laste minateadvuse kasv
Ma avastasin imestusega, kui väikesel lapsel on juba eneseteadvus. Ta teab, et ta on olemas. Ning ta teab, et tal on soovid, ihad ning unistused. Aga kas meie oleme ka olemas, et aidata temal neid soove, ihasid ning unistusi täide viia? Või jääme me ikkagi kindlaks enda subjektiivsele tõele: "MINA tean, mis on minu lapsele parim?".

Aga me ei saa seda ju mitte kuidagi teada. Kõik, mida me teha saame, on aktsepteerida oma pisikest just sellisena nagu ta on. Mitte sellisena, nagu me tahaksime teda näha, vaid sellisena, nagu ta tegelikult on - oma vigadega, oma väikeste veidrustega ning oma miljoni küsimusega, mida ta tuleb alati esitama siis, kui me oleme kõige väsinumad.

Mida me oma lastelt ootame? Ärme oota parem mitte midagi - aitame tal pigem olla see, kes ta juba praegu on. Ärme mõtle selle peale, kuidas teda muuta, vaid ainult selle peale, kuidas tal lasta kasvada selleks, kelleks ta kasvama peab. See on meie võimalus muuta tema elu õnnelikuks. Isegi, kui meie enda vanemad ei aidanud seda teha meil.

Kas lapsed on õnnelikud?
Kuidas me teame, kas meie lapsed on õnnelikud? Ainuke viis seda teada saada, on seda nendelt küsida. Ma küsin oma 5,5 aastaselt pojalt väga tihti, kas ta on õnnelik. Ning tema vastused üllatavad mind iga kord.

Minu suur rõõm on see, et valdavalt annab ta mulle jaatava vastuse. Ja isegi kui mõnikord seob ta oma õnne ära mänguasjadega, sõprade ja emme-issiga, siis täpsustades, mida ta õnnelikkuse all täpsemalt mõtleb, jääb ta alati "kinni" samasse kohta - armastus.

Kaido: "Martin, kas sa oled õnnelik?"
Martin: "Jaaa"
Kaido: "Aga mida see tähendab, et sa oled õnnelik? Mis on õnn sinu jaoks"
Martin: "Eeee ... see tähendab, et ma armastan ..."
Kaido: "Okei, väga hea, aga mida see tähendab, et sa armastad ... mis tunne see on?"
Martin: "Eee ... ma ei tea ... see tähendab, et ma olen armunud ..."
Kaido: "Jah, see on kindlasti õige, aga mis tunne see siis sul on, kui sa armastad oma venda või emmet?"
Martin: "Eee, siis ma olen õnnelik ..."

Ja niimoodi võime me rääkida 10 minutit järjest ühest ja samast asjast - õnnest armastuseni, ja sealt tagasi õnneni. Ja lõppkokkuvõttes on see tema jaoks üks ja sama - kui ta saab kedagi armastada, on ta õnnelik. Ning ma usun, et sellest peaks piisama ka täiskasvanutele. Kuid kas sellest piisab meile alati?

Kas täiskasvanud on õnnelikud?
Mida aga seostavad täiskasvanud õnnega? Jah, üldjuhul asju. Rohkem asju, asju, asju! Suurem maja, rohkem riideid, kallim auto, prestiižem töökoht ... Need on asjad, mida me arvame end õnnelikuks tegevat. Mitte enam see, et meil on kodus lapsed ning kaasa, keda armastada, või meie ümber on sõbrad ning loodus, mida armastada. Lapsed saavad väga hästi aru, et õnneks ei ole muud vaja kui armastust. Kuid kahjuks mitte kauaks?

Aita lapsel valida elukutse
Ma ootan suure ettevaatlikkusega oma poisi arengus seda hetke, kui käib raks, ning ühiskondlik surve samastada õnne edu ning rikkusega murrab läbi õnne samastamisest armastusega. Paratamatult käib see raksatus ühel hetkel niikuinii, me ei saa seda täielikult vältida, kuid me saame seda kindlasti leevendada.

Hea on olla oma laste jaoks olemas. Nagu artikli alguses juttu oli, on igal lapsel oma eesmärk, tal saab olema oma elu. Me ei saa elada meie elu ning unistusi tema kaudu, sest seeläbi me soodustame tema kaugenemist õnnetundest üha enam. Üle maailma on viimase 100 aasta jooksul läbi viidud kümneid tuhandeid uuringuid õnne olemusest ja selle kogemisest, ning tulemused näitavad üheselt, et õnnelikud on need inimesed, kes on leidnud oma kutsumuse, ja sellele ka täielikult pühenduda saavad. Uuringud näitavad, et õnn ei ole seotud saavutustega, õnn on seotud saavutustele tähenduse andmisega. Miks ma mingeid asju teen? Kas ma teen mingeid tegevusi ainult lõpptulemuse pärast - näiteks raha -, või teen ma seda seetõttu, et mulle meeldib seda teha? Mis on minu motiivid elus? Missugused on minu loomulikud anded, ja kuidas ma saan neid arendada?

Need on küsimused, mis aitavad meie lastel kasvada keskkonda, mis soodustavad kulgemist ning õnne kogemist. Selle asemel, et mõelda ning muretseda kogu aeg selle pärast, kuidas mu laps ikka tulevikus hakkama saab, sest mul endal on see ebaõnnestunud, saame me uurida ja jälgida, milles mu laps tugev on? Ja aidata tal arendada just neid külgesid. Me kõik sünnime meile loomuomaste tugevustega - olgu selleks siis müügioskus, maalimine või kirjutamine - , me oleme kõik unikaalsed. Ja meie kui lastevanemate ülesanne esimese 18 aasta jooksul on aidata lastel need anded üles leida ja neid treenida, mitte aga oma kasutamata jäänud andeid nende peal realiseerida.

Kui laps mõistab juba noorelt, et ta on milleski andekas, kasvab ta seeläbi enesekindlaks ja edukaks loomulikul viisil. Kui me aga püüame temast "voolida" kedagi, kes kõikide ühiskondlike normide järgi peaks olema edukas, kukume me läbi selles nii ise, kui kukutame läbi elus ka oma lapse. Tal ju puuduvad sünnipärased võimed olla "keegi", keda me temast soovime teha. Ning kuna tal puuduvad need oskused ja võimed, siis on selles valdkonnas tegutsemine tema jaoks alati seotud raskuste, pingutuse ja ebaõnnestumisega. Me paneme selle kaudu oma lapsele "peale" programmi, mis ei haaku tema operatsioonisüsteemiga, ja ühel hetkel jooksevad need programmid paratamatult kinni, lõpetades psühholoogide, psühhiaatrite ning kurjategijate juures. Nad tunnevad lihtsalt, et nad ei saanud hakkama. Nad ei saanud hakkama sellega, mida neilt oodati. Ja miks see juhtus? Sest me ei lubanud nendel olla see, kes nad tegelikult olid ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
15. juuni 10:56 sirje hansen kirjutas:
Pean seda lugu vajalikuks lugeda kõigil inimestel, kelledel on lapsed ja seda vanusest hoolimata. Tunnen, et kasulik ka pensionieas saada aru, et kõigil on õigus elada oma elu. Pole vaja sekkuda oma laste või lastelaste valikutesse. Ka toetust saab pakkuda ainult siis kui seda vajatakse.
15. juuni 13:16 Kaja kirjutas:
Ja avastades lapsevanemana, et kusagil on tehtud mingi tasakaalu häire (viga - ei taha kirjutada, sest sellel väljendil on omamoodi taust)saab just armastuses olles kõik klaarida. Ka siis, kui n.n. laps juba on misiganes vanuses. Aitähh.
15. juuni 13:58 Ingrid kirjutas:
Fantastiline lugu!
15. juuni 14:19 Viki kirjutas:
Lapsed on meie enda peeglid - kui tahame, et nad on õnnelikud, siis tuleb meil endal olla eelkõige õnnelik ja rahulolev.
15. juuni 15:01 Mati kirjutas:
Ja ruttu tuleb see ühsikondlik programmeerimine. Kui mitte enne siis koolis. Ja hariduse omamine on ju kohustuslik. Pead minema kooli kindlal kellaajal. Pead kuulama õpetaja juttu. Pead lahendama ülesandeid vastavalt õpetaja ootustele. Pead, pead, pead!
Jaa, lihtne on rääkida ja aega veeta viie aastasega. Keerulisem teise klassi õpilasega. Veelgi keerulisem juba teismelisega. Laps naudib küll, et isaga saab rääkida ja, et kodu toetab ja mõistab, aga koduläve paku taga algab teine maailm, kus kehtivad pealesunnitud, vahel suisa näkku röögitud ootused, eeldused, eelarvamused ja lahterdamised. Mu meelest on üks olulisemaid asju suunata laps mõistmisele ja leplikkusele. Et tal oleks elujaatust ja valmisolekut jääda iseendaks leppides asajadega, mida ta muuta ei saa ja muutes seda, mis on tema muuta - ehk kogeda ja leida ning vajadusel muuta iseend selles maailma virrvarris.
15. juuni 15:59 Kaire kirjutas:
Kõik see jutt on väga südamelähedane ja kuna momendil püüan leida enda elutõde( tundma õppida iseennast) lugedes palju selle teemalisi kirjutisi siis üsna tihti vaatan ka oma poega ja mõtlen ,kas temal on võimalus antud iseendaks jääda.Samas öeldakse, et laps ei kuula pahatihti aga näeb väga hästi ja palju ,mis ta ümber toimub siis ongi ainuke lahendus, et mina kui lapsevanem pean oskama talle näidata, kuidas hinnata enda andeid, kuidas olla vabad ühiskonna arvamusest, arvustustest meist kui teeme midagi teistmoodi aga just nii nagu meile endale südamelähedane tundub.
Soovin südamest ,et paljud loeksid seda artiklit, sest see on väga oluline teema, see puudutab meie laste tulevikku.
Aitäh Kaido, et seda teemat puudutasid.
15. juuni 16:43 Piret kirjutas:
Olen ise ka oma laste suhtes samu mõtteid heietanud...hea lugu, väärt mõtted!
Aitäh, Kaido!
15. juuni 23:04 Sirje kirjutas:
Isa -Sõber ja Õpetaja...Lugesin ja korraga tundsin,et see on väga sügav ja õrn teema paljudele...Ja sellest ON vaja rääkida.Arvan,et eelkõige on isa Õpetaja.Olenevalt sellest,kui usalduslik on läbisaamine.Suhte ja selle väärtuse määrab ikka see,kes oli enne.Kui suudame olla sõbrad oma isadele,siis suudame seda ka oma lastele. Mõnel juhul tundub,et eluvaadete erinevused ja keskkond, kuhu inimene satub/liigub,on tõke,mis ei lase vastu võtta õpetust ja sõprust...palju valu ja pettumust just seeläbi,et vanemad üritavad projitseerida oma seisukohti lastele,pidurdab sageli isiksuse arengut põlvest põlve. Kui ebaõnnestunu alles täiskasvanuna mõistab,mis on olnud takistused,on sageli raske vanematele andestada... Tean meest,kes oma ~90.aastaseks elanud ema matusel kergendatult ohkas:,,Nüüd olen saanud meheks,sest ema ei näita enam mulle kunagi näpuga,mida ja kuidas..." Tihti ei mõistetagi(ei nähta),et vead,mida lapses on osatatud ja kontroll ning kriitika,mis ta on maatasa teinud, saavad alguse emast-isast... Sallivuse,mõistmise ja armastusega loodud kodune õhkkond ongi see,mis aitab väikesel inimesel leida isas/emas sõbra ning Õpetaja... See teema vajab paljude jaoks lahtirääkimist/selgitamist... Siin on vaja aidata kujuneda Usaldusel ja Armastusel.On ju palju kodusid ning inimesi,kus põlvkondade vahel toimib tugev toetav side...Ja jõudu meile kõigile,et suudaksime oma lapsi näha sellistena,nagu nad on vastavalt nende arengule ja vanusele!Oskust näha,mõista ning parandada enda ja oma vanemate tehtud vigu;Et meie lapsed võiksid iseenda elu ise-olemise ja Armastusega elada... Jõudu hoolida ja tingimusteta armastada ka siis,kui see vahest võib tunduda võimatu... :)
16. juuni 09:24 ´ANGELA kirjutas:
Huvitav ,et sisekosmosest leian alati vastused või sama teemat puudutavaid lugusid,mis mul endal aktuaalne on.Ikka ma mõtlen ,kas ma ikka oskan ema olla ja armastada neid SELLISTENA NAGU NAD ON,ilma ootusteta.Olen oma vanematele südamest andestanud nende ootused minu suhtes ja kallistuste ja heade sõnade puudumise minu elus .Ei ,mul on fantastilised vanemad ,meil oli alati süüa ja puhas kodu ja riided ja raamatud,aga hing jäi tühjaks ,sest nad ei osanud üksteistki kallistada ,ammugi siis meid.Kõige tähtsam ikka töö ja töö.Oma elus olen õppinud lapsi kallistama ,neid ära kuulama JA MITTE KRITISEERIMA,aga ega see alati ei õnnestu.IGAL JUHUL LASKEM LASTEL OLLA LAPSED JA SELLISTENA NAGU NAD ON.nEILT ON NII PALJU ÕPPIDA.Las nad teevad omA VALIKUD ELUKAASLASTE ,ELUKUTSETE JA KÕIGE MUU SUHTES Ja kui meile ei meeldi see kõik ,mida laps valib ,siis võiks vaadata oma elu ,et mida seal on muuta vaja ,või lihtsalt teadvustad ,et lapsel on vaja just sellist kogemust ja leppida sellega.Edu meile kõigile laste kasvatamisel,suunamisel ja ärakuulamisel ja neid armastades sellistena nagu nad on.Aitäh.
17. juuni 20:50 Ketlin Servellon kirjutas:
Olen sinuga absoluutselt nòus Kaido,olen oma musikesi sùnnist saati sedasi kasvatanud...Laps on ka ju isiksus,laps on kùll vàiksem aga see ei tàhenda, et tal vàiksemad òigused oma arvamusele oleks. Lapsele tuleb seletada mis on hea ja mis on halb aga mitte nn."voolida" kellegi nàoliseks.Lapse jaoks on vàga tàhtis, et sa tema jaoks kvaliteetset aega(vale arvamus, et seda asjade ostmisega asendada) leiaksid, teda kuulaksid ja teda tòsiselt vòtaksid!
Rohkem hoolivust ja rahu`kòigile!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):