Kuidas suhelda hulluga? 11.07.12 00:00Lee
Tere! Olen omadega ummikus ja ei oska edasi käituda. Kellelegi rääkida asjast pole julgenud kuna on väga häbi enda selgrootuse ja liigse leplikkuse pärast. Ka pole ma kindel, kas keegi üldse usuks seda, mis toimub.
Aga mõistus ja jaks on täitsa otsas. Pidev üles alla emotsionaalselt äärmiselt kurnav suhe on mind väga ära väsitanud ja ma tahaksin selle probleemi kuidagi lahendada nii, et mu laps saaks suhelda isaga, kes on normaalne inimene ja mina ise ei peaks teda enam kartma.

Olen oma lapse isaga 5 aastat kestnud suhtes, mis on kulgenud pea kogu aeg väga raskelt, närvesöövalt ja isegi eluohtlikult.
Alguses olin väga armunud ja ei pannud tähele märke tema vägivaldusest, hoolimatusest ja kohati ka hullusest. Hiljem aga olin ennast nii sisse mässinud, et suhte lõpetamiseks puudus lihtsalt võimalus ja jõud.

Kui kohtusime, oli ta abielus ja täiskasvanud tütre isa kuid tema sõnul elasid nad naisega juba ammu eraldi elusid eramu eri korrustel ja lahutuspaberid olid sisse viidud. Väga palju hiljem selgus, et naine sellest kõigest küll midagi ei teadnud ja armastas oma meest kogu aeg väga teades küll, et tal on kõrvalsuhted.

Alguses oli meil kõik ilus. Minu poolt suur tunne esimesest silmapilgust. Komplimendid, lilled, õhtusöögid jne. Iga päevaga olin aina rohkem armunud. Kuna otsisin tööd ja tema firma seda tol hetkel pakkus lisandus meie intiimsele suhtlusele ka tööalane.
Mõne aja pärast aga hakkasid toimuma imelikud asjad.

Olime mitu päeva varem kokku leppinud ühise väljasõidu nädalavahetuseks. Kott oli pakitud, töölt vaba päev võetud ja ootasin tema saabumist. Siis tuli sõnum: sõit jääb ära. Kui proovisin helistada, katkestas ta kõne või lülitas telefoni välja. Olin solvunud ja otsustasin ta unustada. Nädal aega hiljem võttis ta minuga ühendust ja väitis, et tema lähedased inimesed vajasid erakorraliselt tema abi ja ta ei saanud võimalust minuga rääkida.

Leppisime kokku, et ta aitab/turvab mind minu auto müügil, täpsemalt sularaha üleandmise juures. Olime mitu päeva varem leppinud kokku aja ja koha. Sel päeval 1 tund enne tähtaega oli ta teinud mu telefonile kõne, mida ma ei kuulnud. Mingit sõnumit ta ei saatnud. Helistasin talle kohe tagasi kuid ta ei vastanud ning müügitehingule ei tulnud. Pärast väitis, et pidi minema nõupidamisele ja see kestis terve päeva. See siis selgus taas mitu päeva hiljem kui ta mulle tagasi helistas. Auto müük toimus ja õnneks sain üksi raha panka viidud.

Soovisin temaga suhte lõpetada, sest mulle ei sobinud taoline hoolimatus. Ma andsin talle asjast teada ja ei vastanud enam tema kõnedele. Ta helistas kümneid kordi ja saatis tohutult sõnumeid. Valetas muuhulgas, et on raskelt haige kuna sai puugilt nakkuse. Ähvardas töökohast ilmajätmisega ja ka rahaliste kohustuste tekitamisega mulle.
Lõpuks tuli mu ukse taha joobes ja lubas aknad sisse visata kividega kui ma teda sisse ei lase, karjus akna all.
Lasin ta sisse kartusest, et äkki tõesti viskabki aknad katki.
Sees olles ta pigistas tugevasti mu kaela ja ähvardas tappa kui ta maha jätan. Tundsin tõsist surmahirmu.
Hommikul vabandas ennast alkoholi liigtarvitamisega seonduva kontrollimatu käitumisega ja sellega, et armukadedus teeb ta selliseks- lubas, et jätab mu rahule.

Leppisime kokku, et lõpetame rahulikult suhte ja ka töölepingu. Palus veel viimast korda endaga ametlikule lõunasöögile. Sõidutas mind aga hoopis enda koju. Ma ei osanud midagi karta kuna ta käitus sõbralikult ja jahedalt. Selgus, et ta oli valmis teinud mingid paberid, milles peaksin ennast tunnistama suure summa raha võlgnikuks talle ja ta võttis välja püstoli ning pani mulle selle ähvardades otsaette. Alternatiivvariandiks oli suhte jätkamine. Jälle surmahirm ja allaandmine. Siis teatas ta et see kõik oli nali- nii nagu ka eelmisel korral arvas ta, et mulle võib olla meeldib vägivaldne seks ja et ta meeletult armastab mind ja ei nõustu suhte lõpuga.

Minu perekonnas toimusid samal ajal väga traagilised sündmused ja arvatavasti osaliselt seetõttu ja osaliselt ikka veel armunud olles ei suutnud ma endale kindlaks jääda. Mida rohkem ma eemale hoidsin, seda rohkem ta peale käis. Vägivalda enam polnud. Hakkasin uskuma, et see oligi mingi eksperiment kuna ta käitus nagu maailma kõige hoolivam ja armastavam mees. Kallid ehted, reisid, komplimendid- ma lihtsalt ei suutnud sellest kõigest loobuda kuna varasemas suhtes olin sellest kõigest väga puudust tundnud.

Pealegi selgus, et ootan last. Olin väga õnnelik ja ka tema tundus olevat.

Ootasin teda peale uudise teatamist järgmisel päeval kodus. Tema aga ei saabunud lubatud ajal, kõnedele ei vastanud. Öösel hakkas aga helistama ja nõudma, et peaksin kohe (lumetorm oli) sõitma tema juurde 200 kilomeetri kaugusele sõbra juurde kuhu ta oli läinud aega veetma. Kui ma ei lähe, siis ta lõpetab igasuguse suhtlemise minuga, ka tööalase, lisaks muud ähvardused. Ma ei läinud, nutsin öö läbi ja olin väga endast väljas. Sõimusõnumeid ja kõnesid tuli öö läbi.

Järgmisel hommikul kui tööle läksin ootas ta mind ukse ees- praktiliselt vägisi ronis mu autosse ja magas seal terve päeva. Lubas tekitada skandaali firmas kui ma temaga ei suhtle. Järgmisel päeval jälle lilled, kingitused, abieluettepanek ja suur soov last saada. Siis jälle kadumised ja kõnedele mittevastamised, hiljem sõim, absurdsed valed ja ähvardused. Otsustasin, et ei seo ennast temaga ja loobun lapsest. Protseduuri päeval tuli jälle hulganisti sõnumeid- palveid, ähvardusi, enesetapukirju jne.

See kõik oli minu jaoks liig ja mul tekkis sügav depressioon. Ma polnud kunagi varem kokku puutunud hulluga ja hakkasin vaikselt aru saama, et tal pole peas kõik korras. Sugulaste ja tuttavate ees oli ta ülihooliv mees, tööl austatud ja edukas firma juht. Minuga koos aga kord saatan kord ingel. Osa minust lootis endiselt, et see kõik möödub ja ma olen millestki valesti aru saanud või hoopis ise midagi valesti teinud. Vajasin millegipärast tema toetust ja lähedust. Praegu tundub tagantjärele, et see oli kaassõltuvus- aga ma ei tea millest. Vägivald pole mulle kunagi meeldinud.

Kahetsesin väga lapsest loobumist ja ei suhelnud mehega enam. Tekkisid ärevushäire ja paanikahood. Ajasin paljud asjad segamini, unustasin, Sõitsin bensiinijaamast ära voolikuots paagis, sõidu ajal unustasin pedaalide nimed, öösiti magada ei saanud, nutsin, võtsin valuvaigisteid, neelata ei saanud, õhupuudus, valu südames jne.

Kui hilja õhtul mereranda üksinda sõitsin lootes rahu leida jälitas ta mind autoga (oli maja ees oodanud) ja kui peale tüli hakkasin mööda jääd mere poole jalutama, et temast eemalduda hüppas ta kiiresti autosse ja kihutas minema. Mõne aja pärast helistas mulle, et öelda- teen sulle alibikõne praegu kesklinnast, et mind sinu surmas keegi süüdistada ei saaks- kõnede väljavõte näitab, et viibisin mujal. Ole hea ja uputa ennast ära.

Paari päeva pärast hakkasid tulema järjekordsed vabandused ja armastuskirjad. Blokeerisin ta numbri, et rahuneda ja lapse kaotusest üle saada. Sisse ma teda enam ei lasknud majja. Mõne nädala pärast kui olin kodunt ära sai ta valede abil mu koju sisse tänu naabrile ja kui saabusin oli valmistanud mitmekäigulise eine. Mind ootas ka järjekordne abieluettepanek, mis esitati põlvili rooside ja suure kiviga sõrmuse saatel. Olin omadega täiesti läbi, lapse kaotusest apaatne, järjekordselt andestasin.
Praegu ei suuda mõista kuidas küll sain niimoodi käituda.

Kord nädalalõppu välismaal koos veetes hakkasin hotellitoas voodeid kokku lükkama, et kaisus magada. Ta kaotas sellest ootamatult ja ilma põhjuseta täielikult enesevalitsuse. Sõimas mind absurdsete väljenditega. Lõpuks lükkas voodi kolinal vastu seina, tõmbas teki üle pea, keeras näoga seina poole ja pani käed rsiti. Lebas niimoodi keset päeva mitu tundi. Pärast ei rääkinud minuga hommikuni.

Teine kord samalaadses situatsioonis (alkoholijoobes) tormas vannituppa ja haaras sealt dushivooliku ning hakkas seda endale kaela ümber keerama lubades ennast tappa. Kui helistasin hädaabi numbrile, siis tormas minema ja pärast kuulsin, et ta oli tänaval inimestele kallale läinud.

Üsna tihti oli juba koju jõudes imelik ja viskas näiteks minu tehtud toidu taldrikult maitsmata prügikasti või ei rääkinud terve päev ühtegi sõna.

Edasi läks asi aina hullemaks. Järgmise raseduse ajal vaheldus armastav ja hooliv isa röökiva hulluga, kes tuli rusikatega kallale ja sundis last kaotama. Nimetas teda värdjaks ja mind litsiks (alusetult seda ise teades). Loomulikult tulid jälle töökohaga ja rahaga seonduvad ähvardused ja mõnitamine. Minu nutmist ja endast väljasolekut filmis ta irvituste saatel nimetades mind hulluks.

Kogu selle vaimse vägivallaga kaasnes austajannadega suhtlemine kusjuures ka minu ees telefoni teel nende üle irvitades.

Kui julgesin midagi öelda, siis juba paari lauselise tüli järel moondus ta nägu täielikult- ta oli nagu kiskja: hambad irevil, silmad põlesid, turi küürus valmis kallale kargama. Mitmel korral ta isegi hüppas kurjusest värisedes mööda ruumi ringi nagu kiskja ja lasi kuuldavale mingeid hirmsaid hääli ise asju lõhkudes ja loopides vastu seina (laud, toolid jne). Ta rebis vihahoos ära mu auto küljest peeglid, viskas vastu maad tükkideks mu arvuti.
Kõige selle vabanduseks tõi ta jälle selle, et armastab mind ja ei ole nõus lahku minema.

Kord öösel ärkasin üles selle peale, et ta jõllitas mind oma põlevate silmadega ja sisises: ma nean sind ära ma nean sind ära. See oli lihtsalt kohutav, ma olin siis rase.

Kui ta firmas probleemid tekkisid haaras ta oma relva ja käis sellega terve öö mööda tube ringi sisisedes, et ma tapan nad kõik ära.

Praeguseks on laps sündinud. Raseduse keskel ma lihtsalt ei suutnud enam tema lähedust taluda ja keeldusin temaga kooselust. Tema aga leidis kohe kellegi, kes sisse kolis. Nüüd aga käib jälle mu akna taga kive loopimas ja ähvardusi karjumas. Kuulsin, et ta tegi samamoodi ka oma eelmisele naisele.

Saadab endiselt armastuskirju vahelduvalt ävardustega. Täna näiteks mõnitas mind, et olen vana ja kole ja seksuaalselt rahuldamata eit. Ja olen oma lapse armastavast isast ilma jätnud. Ja küllap ma selle eest ka oma karistuse kord kätte saan. Ma ei tea kuidas ma edasi elama peaksin. Mismoodi see inimene panna mõistma et ta on hull ja peab saama ravi.

Ta nimelt väidab, et tema on normaalne ja psühhiaatri juurde ei lähe. Hoopis minul olla probleem ja ma ei hinda teda piisavalt. Kõik tema sõbrad peavad teda toredaks ja abivalmis inimeseks. Tema vanemad aga leiavad, et mina olen ta elu ära rikkunud koos oma lapsega.

Kas keegi tahab kommenteerida?




Tsiteeri

Vasta teemale
Kuidas suhelda hulluga? 01.08.12 14:48Liizu
Tegu on kõige ehtsama vägivaldse mehega. Raamat "Vaikijate hääled" kirjeldab selliseid hästi. Soovitan Sul veel lugeda vägivallatsejatest http://www.naistetugi.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=46&Itemid=53. Minu soovitus -kao nii kaugele sellest mehest, kui võimalik, samuti hoia temast eemal oma laps. Säärased suhted tavaliselt lähevad ajapikku ainult hullemaks.

Tsiteeri

Kuidas suhelda hulluga? 26.09.12 16:47Ester
Mis siin ikka pikalt kommenteerida. Mina olin aastaid abielus vägivaldse mehega. Üks mis on kindel, et tema ei muutu ja seda sel lihtsalt põhjusel, et selline käitumine ei tee talle haiget - miks ta siis muutuma peaks? Talle ju sobib kõik see ja selline mäng Sinuga. Kui Sulle see ei meeldi, siis järelikult pead Sina ennast muutma. Teist teed kahjuks ei ole. Sina saad sellelt "karusellilt" maha astuda ja asja ära lõpetada - kui tahad.
Võib olla Sa ootad, et Sind siin haletsema hakatakse aga paraku, see ei aita Sind karvavõrdki edasi.
Tänapäeval on õnneks teadlikumad nii politsei kui psühholoogid. Sel ajal, kui mina oma võitlust pidasin, siis oli see peresisene asi ja keegi ei mõistnud, teadnud sellest midagi. Polnud naiste turvakoduseid ega ohvriabi - mitte mingit toetust. Ometigi rabelesin sellest suhtest välja - üksinda.
Sina saad küll tänapäeval tuge, kuid ikkagi on see Sinu ülesanne, mis ära lahendamist vajab.
Tuleb ainult otsus vastu võtta!
Ole tubli ja jõudu Sulle:)

Tsiteeri

Tagasi Vasta teemale
1-3