Eneseareng »

Missugused on sinu mänguasjad
[05. juuli 2010 | Kirjutas: Kaido | 10564 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Reisimine on vahva. Sel aastal on mul eriti vedanud, sest ma olen käinud juba kahes väga eksootilises paigas - Sri Lankal ja Sitsiilias. Muidugi ei saa neid kahte kohta omavahel kuidagi võrrelda, sest need on lihtsalt nii erinevad. Ja sama erinevad olid ka minu eesmärgid, kui ma neid reise planeerisin. Nüüd on need aga mõlemad tehtud ja tuleb öelda, et hea on olla kodus. Eriti, kui ka meie kohalik suvi näitab tõelist ekvatoriaalset kuumust ja kõik inimesed naeratavad palju rohkem kui tavaliselt. Aga võib-olla see ei olegi päikesest, võib-olla on see lihtsalt sellest, et inimesed on tegelikult kõik meie ümber positiivsed ja heasoovlikud. Jah, ma usun siiralt viimasesse.

Ma õppisin mõlemalt reisilt väga väga palju. No jah, muidugi õpime me iga päev midagi uut - vastupidisel juhul oleks ju elu mõttetu -, aga kui meil on võimalus eemalduda igapäevasest ning keskenduda iseendale ja oma sisemaailma jälgimisele, võime me teha suured avastused. Siinsamas iseenda sees.

Sri Lanka oli imeline. Selle kohta kirjutasin ma artikli siin. Aga Sitsiilia on fantastiline. Ja sellest kirjutan ma nüüd.

Kahjuks ei oska ma Sitsiilia kohta kirjutada midagi põhjapanevat - see on üks paljudest Euroopa riikidest, kus isegi teenindusasutustes ei räägita inglise keelt, kus teenindus on palju halvem kui Eestis ning kus päikest on keskpäeval rohkem kui ükski inimene taluda suudaks. Just seepärast on isegi rannad Vahemere ääres keskpäeval kohalikest inimestest tühjad ning ainult "hullumeelsed" ja hullumeelselt ärapõlenud selgadega turistid võtavad viimast enne, kui hilisõhtuse lennuga jälle kodumaale naasevad.

Jah, ma ei oska Sitsiilia kohta väga palju öelda. Aga kuna reis sinna kuumale maale oli paljuski seotud paikse ajaveetmisega 8 magamistoaga villas, oli mul imeliselt palju aega tegelda mitte midagi tegemisega ning lihtsalt elu üle järele mõtlemisega. Ja vot see oli tõeline kvaliteetaeg.

Mänguasjad meie elus
Meile meeldivad mänguasjad. Oleks ilmne liialdus väita, et me kaotame huvi mänguasjade vastu peale seda, kui me oleme täiskasvanuks saanud. Vastupidi - alles siis meie piinad algavad. Me unistame kogu aeg uutest mänguasjadest oma ellu, kuna me usume, et nende mänguasjade kaudu saavutame me tunde, et me oleme õnnelikud. Missugused need mänguasjad siis on? Muidugi on need täiesti individuaalsed. Kuid kõige levinumad neist on riided, autod, ehted, parfüümid, reisid, sisustus jms. Ehk siis kõik need asjad, mida me ostame üldjuhul mitte vajadusest, vaid emotsioonidest lähtuvalt. Kui me suudaksime iga uue "mänguasja" soetamise hetkel olla teadlikud ning küsida endalt, kas me ikka tõesti vajame seda, ja kas me hetkel lihtsalt ei allu oma "ihale", jääksid paljud mänguasjad ostmata. Mis oleks tulemus? Ega palju tegelikult ei muutuks - meile jääks võib-olla rohkem raha alles ja me ei kuhjaks ennast nii paljude asjadega. Seega ei ole asjade ostmine ning neid mänguasjadena omamine midagi väga pöörast ja valet - me oleme kõik ju inimesed. Mina näiteks ostan kokku budakujusid. Kui keegi küsiks minult, miks mul nii palju neid vaja on, ei oska ma vastata. Aga mulle lihtsalt meeldib neid oma "altari" peale lisada, ning lisaks veel ka igale poole mujale, kuhu need "sobivad".

Pikk jutt lühidalt kokku võtta - meile meeldivad mänguasjad. Ja need mänguasjad on valdavalt kõiksugu asjad meie välises maailmas. Kuid viimasel ajal, ja eriti hakkasin ma seda praktiseerima Sitsiilias basseinis või Vahemeres naudeldes, olen ma teadlikult püüdnud leida endale uue mänguasja - minu iseenda.

Mina kui mänguasi
Kui sa peatud hetke ja mõtled iseenda peale, saad sa aru, missugune ime sa oled. Jah, sõna otseses mõttes tõeline ime. Kujutad sa ette, et enne oma sündi, näiteks 10 kuud enne oma sündi, ei olnud sinust justkui mitte midagi olemas. Aga nüüd oled sa olemas.

Või vaata oma last, või oma tuttava last. Ta on inimene. Tal on eneseteadvus, tal on soovid, ihad, vajadused, hirmud, emotsioonid, mõtted ja kõik muu, mis teeb temast inimese. Aga veel mõned aastad tagasi ei olnud teda olemas. Kust ta siis niimoodi ilmus? Kas see pole mitte kõige suurem ime maailmas?

Ja sellest varasest lapsepõlvest on ka hea alustada, kui me soovime saada iseenda kõige kallimaks mänguasjaks - et mõista, kuidasmoodi ma ikkagi täpselt funktsioneerin?

Võib-olla tundub see liiga lihtne ja kummaline, aga mõtle nende küsimuste peale:
1. Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab?
2. Miks sa mõtled?
3. Mida sa valdavalt mõtled?
4. Miks sa ei saa oma mõtlemist kontrollida - soovi korral välja lülitada?
5. Miks sul on hirmud?

Need on vaid 5 kõige esimest küsimust, mis mul pähe kerkisid, kui ma mõtlesin inimese kui instrumendi peale. Jah, just instrumendi, sest nii peent mehhanismi ja nii täpset instrumenti kui inimene, ei ole suuteline isegi Apple välja töötama. Miks just Apple? Sest palju on artikleid sellel teemal, kuidas Apple on geniaalne firma, osates tarbijates tekitada tunde, et nad ei saa ilma nende mänguasjadeta - iPhone, MacBook, iPad, iPod jt - hakkama. Saladuskatte all ütlen, et olen isegi seda kogenud, kuna mul on nii iPhone, MacBook kui ka iPod. Hmm ... ilusad ja mugavad mänguasjad.

Jah, Sina kui mänguasi oled tõeline ime. Ja kui sa otsustad, et sa asendad samm sammult kõik need mänguasjad, mida sa ihaldad, iseenda kui mänguasjaga, oled sa astunud suure sammu vabaduse poole. Sest sellisel juhul tabad sa kaks kärbest ühe hoobiga:

1. Sul jääb palju raha alles, sest sa ei osta asju puhtalt emotsioonist lähtuvalt
2. Sa õpid iseennast tundma, mis tõstab sinu elukvaliteeti kordades
3. Sa vabaned kannatusest, sest valdav enamus meie hädadest ja kannatustest tulenevad sellest, et me ihaldame endale midagi, mida meil ei ole.

Nagu sa näed, tuli välja hoopis 3 kärbest. Seda parem.

Kuidas olla iseenda mänguasi?
Kõige lihtsam on alustada eelpool oleva 5 küsimusega. Sageli, kui me hakkame tegelema enesearenguga, otsime me sügavaid tõdesid raamatutest ning mõttevälgatusi kehavälistelt rännakutelt. Kuid me ju unustame sellisel juhul midagi väga olulist - meie reaalsus on see, mida me hetkel näeme, kuuleme, katsume, haistame ja tunneme. Miks mitte elada siis selles reaalsuses ja leida tee vabaduse ning rahu poole siin maailmas? Ning seda väga lihtsal viisil - õppides tundma iseennast.

Miks sa reageerid, kui keegi sind solvab? Mõtle selle peale. Või miks sa mõtled? Ära mõtle. Proovi mitte mõelda järgmised 5 minutit. Kas see õnnestub sul?

Nagu sa näed, ei ole see justkui võimalik. No aga siis oled sa ju oma mõtlemise vang. Ja mõned räägivad vabast tahtest meie elus. Ei, see pole vaba tahe. See on hoopis tingitud millestki, mida me ei suuda isegi kontrollida.

Ning muide kõik need mänguasjad, mida me tavaliselt oma ellu soovime - vaata näiteks kriitilise pilguga üle oma eesmärkide nimekiri - , on samuti tingitud sellest, et me ei oska kontrollida oma mõtlemist, oma ihasid ja soove. Need on täiesti automaatsed.

Sellise mõtisklemise kaudu märkame me lihtsalt, kui käest ära me iseendalt oleme. Me oleme justkui mingi ülipeen aparaat, mida kasutaja ei oska kasutada. Ja kuna ta ei oska seda kasutada, saab ta kogu aeg valesid nuppe vajutades haiget. Nii öelda "vastu näppe". Kuid süüdi ei ole siin aparaat, vaid kasutaja, kes ei ole seda "mänguasja" endale selgeks teinud, et osata sellega piisavalt hästi mängida. Ta teab küll, et see aparaat on väga võimekas ja suutlik, kuid ta on ära kaotanud selle aparaadi kasutusjuhendi. Ja nüüd peab ta hakkama ise nuputama, kuidas aparaat töötab. Ta teab, et mänguasja õigesti kasutades tagaks see talle väga rõõmsameelse, rahumeelse ja küllusliku elu, aga võta näpust ... iga kord, kui ta mänguasjaga mängib, saab ta hoopis vastu näppe.

Ole iseenda mänguasi. Kõige kallim ja väärtuslikum mänguasi. Ära unusta kunagi, et sinus on "mehhaanika", mis ületab kõikide arvutite suutlikkuse terves maailmas. Sa lihtsalt ei tea, kuidasmoodi see mänguasi enda jaoks tööle saada. Ja seepärast käitub see sageli sinu jaoks arusaamatul viisil. Aga sa võid sellele lõpu teha. Võta üks nupp korraga. Näiteks emotsioonide nupp, ja püüa mõista, miks sa midagi tunned ja millal sa seda tunned. Ole teadlik oma emotsioonidest, ja püüa nendega sõber olla.

Ära püüa ennast kui mänguasja selgeks õppida ühe päevaga. See ei ole võimalik. See mänguasi on liiga "rikkis" ning liiga valesti seadistatud selleks. Võta alati üks nupp korraga, ja tee see nupp endale korralikult selgeks. Siis liigu edasi. Ning ühel päeval märkad sa naeratusega, kuidas sinust on saanud täiuslik mänguasi sinule endale. Sa oled teada saanud, et sa oled olemas. Päriselt.

Kui sind huvitab, mida on teadlased avastanud meie kui mänguasja kohta, ja selle kohta, kuidas seda mänguasja kasutada tähendusliku elu loomiseks, vaata lähemalt siit: EduTeadvuse loomine

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):