Eneseareng »

Mis on EGO (ja kas me saame sellest vabaneda)?
[14. aprill 2013 | Kirjutas: Kaido | 9670 korda loetud | kokku kommentaare: 7]

Usutavasti oleme kõik kuulnud ütlust: "Sa oled egoist!". Mida see õigupoolest tähendab? Ja kas egoist olla on hea või halb?

"Sa oled egoist"
Egoism tavapärases tähenduses tähendab käitumist omakasupüüdlikult. Kui me teeme või ütleme midagi eesmärgiga saada vastutasuks midagi enda jaoks väärtuslikku, võibki meid nimetada egoistiks. Tekib vaid küsimus, kui palju meie käitumisest ei ole egoistlik?

Kui inimene teeb midagi, mis otseselt talle kasulik on, võib tema egoistlik käitumine ilmne olla, kuid mõnikord tegutseme varjatud egoistidena. Kui ma näiteks annan kodutule 5 eurot, kas ma olen siis egoist? Jah, kodutu saab 5 eurot ja kõhu täis, aga mina saan sellest hea enesetunde. Mis minu tegelik eesmärk siinjuures on - kas aidata kodutut või tunda ennast hästi? Kas ma olin antud juhul altruist või egoist?

Idamaade targad ütlevad, et oluline on taotlus - kui meie taotlus on kedagi aidata, siis isegi juhul, kui selle tulemusena ennast ka hästi tunneme, oleme ikkagi head teinud ja me ei ole egoistlikult käitunud. Idamaades räägitakse palju ka karmast (põhjuse - tagajärje seadusest), mille kohaselt tuleb heategu meile alati tagasi. Ja seda isegi siis, kui me teeme seda algselt natukene omakasupüüdlikel põhjustel, et ennast hästi tunda.

Seega võib öelda, et egoismi ületamiseks tuleb jälgida oma taotlust - miks ma seda teen? Kui teen midagi selleks, et eekõige ise sellest kasu saada (eriti kellegi teise kasu arvelt), käitun egoistlikult. Kui teen aga midagi, mis aitab teisi, ja selle tulemusena ka ise kasu saan, võin enda egoismis süüdistamise lõpetada.

Mis on ego?
Kui egoismi ja sellest tulenevat käitumist on lihtne tuvastada, siis küsimus, millest egoism alguse saab, tundub olevat juba märksa keerulisem. Mis on ego ja kas me saame sellest vabaneda?

Egost aimu saamiseks teeme ühe eksperimendi. Sulge korraks silmad ja mõtle Toomas Hendrik Ilvese peale. Tema pilt tuli silmade ette, eks? Missugune inimene ta on? Kuidas sa teda kirjeldaksid? Nüüd mõtle aga Anne Veski peale. Sa näed tema pilti. Missugune inimene tema on? Kirjelda teda mõne sõnaga. Ja nüüd mõtle iseenda peale. Tõenäoliselt tuli sul nüüd silme ette pilt iseendast. Kuidas sa seda isikut kirjeldaksid? Missugused omadused temal on?

Sinu silmade ees on nüüd kolm inimest - Toomas Hendrik Ilves, Anne Veski ja Sina ise. Me võime neid isikuid kirjeldada ja hinnata samade parameetrite järgi, kuid saame erinevad vastused, sest need on kolm erinevat inimest, keda sa tead. Näiteks Hr. Ilves võib olla sinu hinnangul enesekindel, Pr. Veski aga rõõmsameelne, ja sina ise näiteks abivalmis. Me võime neid kolme distantsilt kirjeldada lõputult, vaadates ja hinnates neid erinevate nurkade alt.

Kas ei tundu aga kummaline, et me vaatame ka iseennast kõrvalt ja kirjeldame teda samamoodi nagu Hr. Ilvest ja Pr. Veskit? Tekib küsimus, kes vaatab iseennast? Kui mina olen hetkel vaataja, siis kes on see, keda vaadatakse? Ei ole ju kahte mind, mistõttu peab üks nendest olema paramina ehk väljamõeldud mina ehk pelgalt minapilt iseendast.

Ego on meie minapilt iseendast
Kõige lihtsamini öelduna ongi ego meie minapilt iseendast. Kui keegi küsib meilt, kes sa oled, hakkame üldjuhul jutustama talle lugu iseendast. Selleks aga on vaja seda "isikut" (iseennast) justkui kõrvalt vaadata (vastasel juhul ei saa teda kirjeldada). Me võime rääkida iseendast minevikus (kus ma sündisin, kus õppisin jne), siis tulla olevikku (mida ma praegu teen, kus töötan, mitu last mul on jne), ja ka tulevikus (mis minust saab, kuhu ma oma eluga liigun jne). Ükskõik, mis ajavormis endast niimoodi räägime, jääb vankumatuks fakt, et empiiriliselt võttes räägime sel hetkel iseendast justkui kolmandast isikust. Samamoodi võiksime rääkida oma sõbrast või Toomas Hendrik Ilvesest.

Probleem on aga see, et kui meie sõber või Hr. President on päriselt olemas, siis minapilt eksisteerib ainult meie peas. Isegi, kui sa lähed peegli ette ja vaatad ennast, veendumaks, et see "mina" on ka päriselt olemas, siis peeglist näed sa ju lihtsalt oma keha. Mõtlemata sel hetkel aga iseenda peale ei saa sa seda isikut kirjeldada. Sa saad kirjeldada keha (pikkust, kehaehitust, juuksevärvi jne), aga isikut mitte, sest isik eksisteerib ainult sinu mõtetes.

Kes see pärismina siis on?
Kui kõik see, mida oleme iseendaks pidanud, on paramina, võib tekkida küsimus, kes see pärismina siis on? Ta on kindlasti olemas, kuid kui tavaliselt öeldakse, et ego on raske tuvastada, siis tegelikult on hoopis iseennast raske tuvastada, sest "pärismina" kipub kogu aeg "paraminaga" samastuma.

Üks lihtsamaid viise pärisminani jõuda, on hetkeks ära unustada, kes sa oled. Lihtsalt ära mõtle enda peale, vaid hoia kogu tähelepanu sellel, mida koged (hirmutav, eks?). Metafooriliselt käsitledes kujuta ette, et sa filmid sünnipäevapidu. Sa vaatad kõike läbi kaamera ja hoiad kogu tähelepanu juhtuval, mõtlemata kordagi operaatori peale. Sarnaselt saame käituda paramina ja pärismina tuvastamiseks (alusta väikeste doosidega, sest vastasel juhul võib tekkida tunne, et maailm variseb kokku, sest kogu senine maailm on üles ehitatud paramina peale).

Nagu öeldud, samastume tavaliselt oma minapildiga. Just seetõttu on levinud ütlused, et "see pole minu jaoks", või "ma ei ole selline inimene, kes midagi sellist selga paneks", või "ma ei saa seda teha, sest nad ju teavad, et ma ei tee midagi sellist" jne. Kõikide nende väidete puhul kasutame oma minapilti ja kõrvutame seda siis mingi situatsiooniga - kui situatsioon sobitub minapildiga, oleme valmis seda tegema. Kui aga situatsioon on kuidagi meie minapildiga vastuolus, keeldume sellega kaasaminemast. Tekib vaid küsimus, kes seda hindab? Keegi ju on, kes ütleb, et mina ei tee midagi sellist - siin on justkui mängus kaks osapoolt: 1) "keegi", kes ütleb, et 2) "mina" ei ole selline.

Kust probleemid algavad?
Samastumine oma minapildiga ehk egoga on ühteaegu nii kahjulik kui ka kasulik. Hinnatakse ju inimeste juures nende isikupära ja isiksuse suurust, sest see aitab meil elus hakkama saada. Kui me näeme ennast tugeva ja võidukana, suudame suuri asju korda saata. Kui me näeme ennast ilusa ja atraktiivsena, võime enda ellu unistuste printsi meelitada. See kõik on väga hea.

Paratamatult on aga samastumisel egoga ka miinused. Tegelikult võib öelda, et kõik inimlikud probleemid saavad alguse egost, sest just sellel tasandil tunneme ebaõiglust, armukadedust (ka lihtsalt kadedust), soovi olla sama edukas kui keegi teine jne. Samuti on paljud hirmud seotud meie egoga.

Näiteks ei julge paljud inimesed avalikult esineda, sest nad ei ole kunagi varem esinenud ja nad tunnevad, et nad ei ole esineja tüüpi. Kes aga jälle siin mõtleb, ja kellest mõeldakse? "Mina ei ole see tüüp, kes teiste ees esineb?" - jällegi on mängus justkui kaks isikut, kellest üks (paraminaga samastunud pärismina) teisele (paraminale) mingeid omadusi omistab.

Sama olukorda märkame, kui me ei söanda näiteks teatud viisil riidesse panna, sest tunneme, et see ei ole minu stiil. Kelle stiil täpsemalt? Kes see "mina" on, kellest sa iseenda peas räägid? Kes räägib, ja kellest räägitakse? Ega mitte pärismina räägi jälle paraminast ehk egost?

Egost täielikult vabaneda vist ei olegi võimalik ning see ei ole ka vajalik, sest nii nagu see tekitab meile probleeme, see ka teenib meid. Ehk on kasulik lihtsalt osata märgata, kui oleme oma paraminasse kinni jäänud ja elame tema elu, mis tundub tihtilugu väga vilets ja mõttetu (kindlasti vähemalt halvem kui naabril). Paljudele tähendab elamine paramina kaudu suuri kannatusi, sest nad omistavad iseendale kogu aeg selliseid virtuaalseid omadusi, millel pole pärismaailmaga mingit pistmist. Püüdes aga korraks enda peale mitte mõelda, ja ikkagi tegutseda, võib inimene märgata, et tema enda poolt paraminale omistatud omadustel ei olegi tegelikult tema üle võimu. Ta on tegelikult vaba!

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
15. aprill 08:21 Lisalugemist kirjutas:
Ego mitte ainult ei teeninda meid, vaid on teatud olukordades hädavajalik kaitsmaks meie psüühikat.

"Ühtegi ego kaitset ei ole õige hinnata arvestamata olukorda, kus seda kasutatakse."

http://www.horisont.ee/node/161
15. aprill 15:48 Egon kirjutas:
Ego on see, kes eristab mind kõikidest teistest. Tänu egole, tean, et see juhtub just siin kehas ja see on minu keha. Ego kingitus on kogeda seda elu teatud mõttes indiviidina, privaatsena, ühena kõikidest võimalustest. See on ego kingitus ja ma olen südamest tänulik talle. Aitäh! Egole saab veel ühes võtmes tänulik olla. Ego alati vastandub minu tõelisele olemusele. Ta on loodud konstantselt vastanduma sellele olemusele, kes ma päriselt olen. Wow, milline kingitus see on. See tähendab, siin on konstantselt midagi, mis eitab minu enese olemust ja mille kaudu ma ennast taas ja taas saan ära tunda. Ego on nii imeline kingitus, et oleks ülimalt suur au tunda ära, kes on selle loonud? Loomulikult! Mina ise olen selle loonud!!! Sest, kes teine oleks suuteline täpselt teadma ja mõistma minu enda nõrkuseid, minu enda õppetunde ja minu enda valitud kogemust. Kes teine teaks ja mõistaks, miks ma siin olen, mida ma siin teen ja milline on minu eesmärk ja kavatsus. Loomulikult. Mina ise! Ma olen loonud endale ego, et kogeda inimeseks olemise kogemust ja mõista ning tunda ära oma tõeline olemus. Milline imeline kingitus endale . Aitäh! Mõista oma ego kingitusena ja sul ei ole enam ühtegi vaenlast
15. aprill 22:13 Teine kirjutas:
Ja teisel juhul võib ta meie psüühikale väga hävitavalt mõjuda, kui mõtleme egost kui iseendast. Parim on olla vaatleja rollis, siis ei pea otsima õigustusi mitte millelegi.
16. aprill 17:18 Põnev kirjutas:
See lugu on fantaasia. Selle eesmärk, kui sellele üldse mingit eesmärki omistada, on fantaasia äratundmine ja enese teadvustamine. See lugu ei kirjelda seda, enese teadvustamist, kas või kuidas see juhtub, kuid annab selleks võimaluse.

Selleks, et see lugu on paremini mõistetav kui fantaasia, kirjutan selle endale, kujutlevale minale, kes eksisteerib küll ainult fantaasias, kuid omab tähenduslikku rolli tõelise enese olemuse teadvustamises.

Siinkohal algabki arutlus kahe enda vahel, et välja selgitada, kumb on kumb ehk millist rolli mängib kujutletav mina ja milline roll on minul.

"Sulge korraks silmad ja mõtle Toomas Hendrik Ilvese peale."

Tegemist on fantaasia tekkimisega. Pilt, mis tekib või tekkida võib, ei ole kuidagi seotud selle inimesega, küll aga ilmneb või võib ilmneda fantaasias niisugune seos. Teiste sõnadega, ei teki niisugusest mõttest nimetatud inimene, isegi mitte tema pilt või tema olemus, küll aga ilmneb või võib ilmneda niisugune uskumus, et justkui tekkis, ometi ei toimu midagi niisugust reaalsuses. Tegemist on tahtliku valikuga kogeda fantaasiat, mille seletatavus on seotud fantaasiaga. Kui fantaasia kaob, kaob ka seletus, just nagu selline sündmus ei oleks üldse aset leidnud.

Teisisõnu, kui fantaasia kaob, selgub, et reaalsuses ei ole kunagi midagi niisugust juhtunud. See on just nagu unenäost ärkamine. Unenäos paistab kõik ehe, üles ärgates pole seda unenägu, just nagu poleks seda päriselt olnudki.

"Sulge korraks silmad ja mõtle Toomas Hendrik Ilvese peale."

On täielik fantaasia, sest selle kontekst praeguses hetkes on fantaasia. Midagi niisugust päriselt ju ei juhtu. Päriselt see inimene välja ei ilmu, samuti mitte ka tema pilt. See pilt, mis ilmub ja on nähtav, on nii ainult fantaasias. Seos selle inimese olemasolu ja pildi vahel esineb samuti fantaasias. Uskumine, et see pilt esindab seda inimest, on samuti fantaasia.

Faktiliselt on tõde see, mis on ehedalt nähtav ehk vahetult kogetav. Reaalselt võib tõde olla ka see, et see inimene on olemas, kuid ei ole vahetult kogemuses. Sellisel juhul on tegemist valikuga uskuda, et see inimene on olemas, mis viitab tõele, kuid samal ajal ei välista võimalust, et seda inimest ei ole olemas. Ehk sisuliselt mõte kui pilt (peas) selle inimese kohta on valikulise tähendusega ja ei oma reaalsuse või praeguse hetke seisu koha pealt erilist tähendust.

Samamoodi nagu eelpool kujutletav inimene kui pilt on fantaasia, samamoodi on tõesti ka artiklis mainitud minapilt fantaasia. Niisugust mina ei ole olemas, samuti ei ole olemas niisuguseid teisi artiklis mainitud inimesi, sest kogu protsess ise on fantaasia. See mina ehk minapilt ja need inimesed eksisteerivad sellisena ainult fantaasias. Päriselt ei ole vaja neid inimesi ja ennast ette kujutada. Piisab vahetult nägemisest ja peeglisse vaatamisest.

Teisisõnu, autori palve kedagi või midagi ette kujutada ehk antud kontekstist mõelda või meenutada, tähendab sisuliselt vähemalt hetkeks, korraks reaalsuse mittetäielikku teadvustamist. Teisiti ei ole fantaasiat võimalik kogeda. See tähendab, et fantaasiat võib kogeda teadlikult, teadlikult valides neid hetki, kuid mingeid sügavat tähendust omavaid järeldusi neist teha ei tasu.

Välja arvatud muidugi enese teadvustamine, see mina, kes päriselt fantaasiast teadlik on.

Lihtsam on elada reaalsuses, praeguses hetkes. Kui sa tabasid endas selle rahu ja vaikuse, millele antud fantaasia tegelikult viitas, siis sa tabasid enese olemuse. See ei arutle nende asjade üle siin, vaid lihtsalt on, rahus ja vaikuses, nagu suurem osa teadlikkusest ;)
04. mai 18:17 Kaido varasem artikkel kirjutas:
http://www.sisekosmos.ee/index.php?sisekosmos=10&t2ht=539&rub=105
09. mai 08:50 Hea sõber kirjutas:
Üks hea tuttav on öelnud, et probleeme ei ole olemas, on vaid halvad lahendajad. See ei ole viide kellelegi konkreetsele. See on lihtsalt niisugune maailmavaade.

Artiklis on viidatud endast rääkimisele kui kolmandast isikust rääkimisele ajalises võtmes. Täitsa põnev, sest aega empiiriliselt ei ole olemas, küll aga võivad olla sellest hetkest või sellel hetkel mälestused või kujutlused.

Mis puutub aga kolmandasse isikusse, kellega me ennast aeg-ajalt segadusse laseme ajada sellest kujutletavast minast enda peas, siis minu meest tärkab teadlikkus kui kuulata Ott Leplandi muusikalisi palasid "Kuula" ja "Hüüa mind". Väga hea võimalus kogeda niiviisi meditatiivset seisundit.

Muusikaline maitse on maitse asi aga nendes lugude sõnades on selgelt viited kes on kes ja milles üldse point on ;)!

Head kuulamist!
27. august 21:40 vastus teadlikult autorilt kirjutas:
http://www.sisekosmos.ee/index.php?sisekosmos=10&t2ht=803&rub=112
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: