26. juuli 10:03 Kristel kirjutas:
Tundub, et see "MINU OMA" on meisse ikka väga algusest sisse kodeeritud. Vaata väikeseid lapsi! See asjade kiivalt endale rahmamine ja enda omaks pidamine ning nendesse kiindumine on neil kuidagi veres.... |
26. juuli 11:35 suvitaja kirjutas:
:):)...minu oma!!!:)
Mul tuli meelde üleeilne päev, kui lillepeenrast mõned umbrohud välja tirisin. Kõrval õiel toimetas mesilane ja ilmselt ma häirisin teda, tuli ümber minu pea tiirutama - ütlesin talle:"No-noh, ei tule mind midagi nõelama!Need on MINU lilled, ise võtad siit veel nektarit!"
:))) |
26. juuli 12:41 Liisi kirjutas:
Ühel on suurem MINA,teisel väiksem mina.Mina peab olema,sest muidu me ei eksisteeriks. |
26. juuli 15:16 Mare kirjutas:
Ei ole absoluutset tõde, kõik on suhteline. Nii ka selle "minu OMA" tunnetusega. Keegi ei saa tervet maailma sülle võtta, et seda hoida. Aga ka kõik asjad (mis ju kellegi loodud ja millel kas tarbe-, ilu- või muu väärtus) püsivad siis, kui neid hoida. Mis sünnib, kui kõik asjad tunnistada kõigi omadeks?
Aga kella näitest. Minul on nüüdseks siit ilmast lahkunud isa kuldne käekell riiulil tema pildi kõrval. See on ühtaegu teatud mõttes nii sümbol kui lihtsalt asjake, mida kindlasti ei tohi ära visata, vaja hoida. Selles elab mälestus, killuke isa elutööst, mis väljendub pühendussõnumis kella taga küljel jne. Mis ta rahaline väärtus on, ma pole isegi mõelnud.
Saan vist ikka aru küll, kui selle artikli sõnum on - et inimene ei peaks millessegi klammerduma omamise kui omistamise tundega... või et see silmaga nähtamatu osa inimesest ei saa kunagi "suuremaks" asjade tõttu. Kui sõnum on muus, siis tunnistan, et see on kirjutise põhjal mulle mõistmatu.
On ju igas asjas äärmused halvad. Mis ikkagi saaks, kui inimene "oma" tunnetusest loobub?
Eks ikka vast inimese arengu hulka kuulub see, et õppida ennekõike ennast armastama, oma minaga sõber olema, oma mina aktsepteerima, mis tähendab seda, et esmalt oma mina tundma õpib. Oma asjade osas on pigem arengu tunnus asjade loomise ja mõistliku hoidmise, selle eest vastutuse võtmise väärtustamises jne. Lugematu arv asju ja nähtusi meie ümber on vaid vahendid, võimalused "omaenese piiride" määratlemiseks ja midagi pole parata, et on ka teistega kooskõlas suhestumiseks, ka läheduse saavutamise õppimisel jne. Inimene saab ka suuri tegusid teha vaid inimesena nagu ta on ja "oma mina" sulandumisel "ei millekski" sulandub ka eksistents. |
26. juuli 15:40 Sirje kirjutas:
Ühel oma loengul ütles Gunnar Aarma,et kui me võtame ootamatult lapse käest ära mänguasja või eseme,mida ta omaks peab,võib laps ootamatult nutma puhkeda mitte sellepärast,et ta jonnib,vaid sellepärast,et tal on füüsiliselt valus.Et enne kui temalt midagi ära võtta,tuleb esmalt anda midagi,mis teda rahustab,või köidab ta tähelepanu,talle huvi pakub...Arvan,et mõnel juhul võib see olla ka südamlik puudutus või sõbralik kallistus(Ka mõttes teda suure Armastusega ümbritsedes)...
Oma mõtetega loome esemega tugeva seose,nii toidame moodustuvat energiavälja,teatud mõttes anname hingestatuse ja esemed hakkavad elama meie jaoks oma elu.Vahest me suhtleme nende esemete kaudu teiste inimestega ja sageli on see väljund nn,,nähtamatusse maailma",kus mõte loob üha uusi konstruktsioone.Armsaks muutunud esemete purunemisel või kaotamisel kaotame seega ka midagi enda maailmas...Mõnikord on see killuke armastust,mille eseme kinkija saajale koos kingitusega andis või turvatunne.. Kindlasti on oluline tähelepanu pöörata sellele,et juhuslikud mõttekonstruktsioonid ja neisse kinnijäänime meie peas ei hakkaks meid esemete kaudu juhtima.Siin tuleb meelde:Mõtle,mida sa mõtled! See on imeline nähtamatu maailm,kus oma mõtetes kohtume teiste mõtetega.Seega suhtleme.Täna siin siis teie mõtetega ja see on armas!Tõepoolest,miks olla õnnetu?! Võime ju oma suhtumist ning mõtlemist muuta.Ja kui klammerdume millessegi liialt,tekib obsessioon ehk kinnismõttelisus,mis takistab elu võtmast sellisena nagu ta on....
Mõni talv tagasi lõhkusin küttepuid.Eemal metsas laulis saag,mõned vanad kased oli vaja veel saagida,kelle oksad kuivamas ja kohati elutud.Olin mõtetes ja töö sujus omasoodu,see andis mingi sisemise rahu....Vaikses talvepäevas kuulsin puu kukkumise raksatust ja südamesse lõi ootamatult tugev valu,kuulsin kiledat karjatust... Sirutasin ennast,katkestasin töö ja kuulatasin,hinge jäi rahutu äng ja millegipärast hakkasin nutma....Õues oli kõik näiliselt endine.Enam ei ühtki häält peale sae ühtlase mürina... Hiljem läksin vaatama,kust veel puid on maha võetud.Jõudin vana harulise kaseni,mille juures käisin lapsena pea iga päev.Lapsepõlves sain seal,selle puu juures sageli tagasi hingerahu.Ta teadis kõiki mu saladusi,muresid,rõõme ning alati kallistasin teda enne äraminekut,Ta oli osake minust...Nüüd teda enam polnud,oli seal pikali...nagu hüvastijätuks oksad sirutumas ja sel päeval ma nutsin seal viimast korda nagu hüvasti jättes oma minevikuga... Kallistasin teda ja tänasin selle eest,mida ta mulle tähendas.
Ma ei rääkinud sel päeval eriti.Ainult oma lastele jutustasin,mis toimus mu hinges...See sünnib meiega iga päev,et meil on vaja millesti lahti lasta,midagi vabaks anda.On hea kui teadvustame neid hetki endale,siis mõistame ka teiste kaotusvalu või hirmu meile mõnikord tühisena näiva pärast...Aitäh teie mõttekäikude eest...! Elasin taas läbi midagi,mis just tänases päevas oluline on..! |
27. juuli 11:06 Triin kirjutas:
Sain loo mõttest aru...kuid samas mind häiris see fakt, et sellel kellal oli oma ajalugu...kui sa Kaido oleksid lihtsalt kirjutanud, et on mingi kell, mille sa oled endale ostnud, siis oleks loo moraal mulle ehk rohkem kohale jõudnud...kuid tegu oli kellaga, mis oli pärit kellegi emalt ja siis veelkorda kellegi emalt...(asjaolu, et see on tegelikult veel Hispaania kuninga pärandatud, ei mänginud mulle mingit psühholoogilist rolli siinkohal..võibolla see tundus liiga utoopiline) aga tegu oli ajalooga..ja ka sugulussidemetega...kell üksnes ei olnud kell aja vaatamiseks või kaunistuseks, ta oli hingele väärtuslik just tema ajaloole, et ta on olnud sinu kauge sugulase oma...
võibolla siinkohal jälle on tegu asjadesse klammerdumisega....jah, selliseid esemed, millel on taga pikem ajalugu on mul kodus võibolla 2-3 ja need on mulle väärtuslikud...kas siinkohal peaksin ka mõtlema kuidagi teistmoodi või et asi on lihtsalt asi ja ma oman seda? ei tahaks eriti uskuda. |
28. juuli 01:59 marge kirjutas:
Ükski asi pole lihtsalt asi. Ainult siis vb, kui see on ühekordselt kasutatav taldrik. Teistel juhtudel tekib meil igapäevaselt kasutatavete asjadega tugev energeetiline side. Ja loomulikult tunneme me ka endas midagi, kui mõni asi läheb katki. Jah, see asi tuleb siis endast lahti lasta, nii nagu me ka inimesed lõpuks viimsele teekonnale saadame...kuid lähedased inimesed, asjad ikka tekitavad tundeid, sest nad on meiega seotud.
Ka asjad on millestki tehtud ja ka sellel on teadvus. Kui oma arvutisse heatahtlikult suhtuda, siis kindlasti teenib ta sind kauem. Tihti ei pane me uut T-särki selga, kuna see vana on hoopis mõnusam...eks selle üle tasubki mõelda, miks.
Kindlasti on olukordi, kus nutetakse sellep, et näed nüüd pean jälle raha kulutama, sest MINU asi läks katki...kuid tihti on see kurtmine hoopis teise tagapõhjaga, kus polegi suurt rolli sellel omanditundel, vaid millelgi sügavamal. |
05. august 17:47 Annika kirjutas:
Mäletan Kaido jutust, et iga asi kõige peenemalt võttes on tegelikult energia. Kuidas siis saab asja nii külmalt suhtuda. Arvan, et kui ma oma autot kiruks ja sõimaks, siis ta ei sõidaks enam.
Asjade välja laenamisel on tihti juhtunud, et nad lähevad katki, sest asja kasutaja energia muutub. Või on mõnel vanal asjal kellegi eelmise energia ja mulle see näiteks ei sobi.
Muidugi ei maksa ka liialt kiinduda, sest asja kaotamise korral saab endal väga valus olema. |
06. august 06:50 suvitaja kirjutas:
Annika auto-näite peale ütleksin, et kui mu pesumasin streikima hakkas, siis meeleheitel oles silitasin ja paitasin:) teda ja palusin ja anusin ja kiitsin, et kui tubli ta on olnud jne., et olgu praegu ika töökorras edasi, sest ei ole võimalik praegu ju parandada maj.kitsikuse tõttu....siis kui poole tunni pärast uuesti käima proovisin panna, töötas ilusti ja töötab - Jumal tänatud - seni...:) |
|
