See juhtus 2004. aasta 24. juunil. See oli ilus päikesepaisteline päev, kui ämmaemand mulle mu esimese poja kätele asetas ning "Palju õnne, see on teie poeg" ütles. Ma olin seda hetke oodanud, selle üle mõtisklenud ja seda ka korduvalt ette kujutanud, kuid see hetk tegelikkuses ületas kõik minu senised arusaamised isaks saamisest.

Ma mäletan seda tunnet nii ehedalt. Ma ei olnud seda tunnet mitte kunagi varem tundnud, mistõttu tõi see hetk mulle pisarad silma. Ma vaatasin enda sisse ning mõistsin, et see on armastus selle kõige otsesemas tähenduses.

Raske oli mõista, kuidas on võimalik kedagi, keda 10 minutit tagasi isegi veel olemas ei olnud, nii palju armastada. Ta oli pisikese teki sisse mähitud pisikene inimene, kes ei teadnud elust, maailmast ega ka minust mitte midagi. Aga mina armastasin teda nii palju. Esimesest hetkest alates.

Järgmine hetk kerkis minus hirm: "Issand, ma armastan teda nii palju, et lausa valus on", oli mõte minu peas. "Mis siis saab, kui temaga kunagi midagi juhtuma peaks? Ma ei suudaks seda üle elada". See oli hetk, kui ma kogesin kahte äärmuslikku tunnet üheskoos - piiritut armastust, mis oli koormav, sest ma kartsin nii väga, et selle pisikese inimesega midagi juhtub. Aga ei juhtunud. Kõik läks hästi.

Emme, kus sa oled?
Nüüd on neid juba kaks. Neid poisse, keda ma nii palju armastan. See on tõeline isaks olemise rõõm - armastada kedagi tingimusteta ja nii ülevoolavalt, et sa oled nende jaoks valmis kõik tegema.

Kas sa kujutad ette, kui võimsad mehhanismid Elu meie sisse ikka paigutanud on? Ega ma ei ole ju erand. Kõik isad ja emad tunnevad oma laste suhtes niimoodi. Sest just see tunne tagab, et me aitaksime enda järeltulijatel suureks kasvada ja siis ühel hetkel ise lapsi saada. See on looduslik taassünni tsükkel, mis tagab liikide jätkumise ja arengu.

Laste saamisega seotud järgmine avastus oli minu jaoks see, et laste armastamine ei ole kuidagi seotud isa tundega. Jah, ma armastasin seda väikest inimest nii palju, aga kui ta 3 aastat hiljem lasteaeda läks, ja ma esimesele lasteaias peetavale isadepäevapeole läksin, ei saanud ma kuidagi aru, mida ma selle pingi peal teen, kus lapsevanemad istuvad? Ma tundsin, et olen ise alles laps, ja ma oleksin tahtnud istuda hoopis lava peal koos väikeste poiste ja tüdrukutega, kes ei pea veel oma elu ning maailma eest vastutust võtma. Ma vaatasin enda ümber istuvaid "vanu inimesi", kellega ma kuidagi end samastada ei suutnud. "Ma tahan siit minema põgeneda", vasardus ainult mu peas.

Ma nägin, kuidas lapsevanemad omavahel kõiksugu lastevanemate asju arutasid ning vanemlikult naeratasid, samal ajal kui mina end väikese 5 aastase poisina tundsin. Ma otsisin arglikult selles suures segaduses oma emmet, kellega ma 20 aastat tagasi ka lasteaia pidudel käisin. Aga siis istusin ma alati turvaliselt emme või kasvataja kõrval. Nüüd aga pidin ma olema mees, isa ja lapsevanem ühel ajal. Ma ei olnud selleks valmis. Mitte veel.

Kuidas ma sirgusin isaks?
Aastad möödusid. Ühest pojast sai kaks, ja pisikesest 5-aastaset "isast" kasvas välja päris isa. See isa, kes sai aru, et laste saamine ning isaks olemine on meie maailma loomulik protsess ja ka see, et isa kõige esmane ülesanne on olla oma laste jaoks olemas, neid armastada ning tekitada neile turvaline keskkond meheks saamisel.

Mis on meie elu mõte? Mõned ütlevad, et selleks ongi lapsed. Ma isiklikult usun, et lapsed on siiski vaid üks aspekt meie elus. Ma siiralt arvan, et igal indiviidil on Maa peal oma arengulugu, ja nii nagu lõviema aitab lõvipoegadel suureks saada, et need siis omateed läheksid, on sama ka meie ülesanne. Kuid nii nagu lõviema annab lõvipoegade lõviks sirgumise aastatel endast kõik, et poegadest tugevad ja julged lõvid saaksid, on sama ülesanne ka meil, inimestel. Me ei saa võtta oma elu ainukeseks eesmärgiks laste kasvatamist, sest lapsed kasvavad suureks ning juhul, kui me neid ka 25 aastaselt oma äranägemise järgi "kasvatada" püüame, ei austa me nende kui isikute arengut, ja samas jätame tahaplaanile ka enda isikliku arengu.

Armastus on laste kasvatamise kõige peamine tööriist. Lõviema ei saa poegadele rääkida palju, kuid ta saab oma hoolivuse, kaitsmise ning juhendamisega näidata, kui palju ta oma poegi armastab. Õnneks, meil inimestel, on ka rääkimise võime, mis annab meile võimaluse sammu edasi minna ja lastele lisaks oma tegudega ka öelda, kui palju me neid armastame. Millal sina viimati oma lapsele ütlesid, et sa teda armastad? Ei, mitte ei näidanud talle seda välja ja ei mõelnud seda, vaid vaatasid talle siiralt silma ning laususid: "Sa ei kujuta ette, kui palju ma sind armastan". Lapsed vajavad seda. Enam kui midagi muud.

Ükskõik, mis meie laste eluteel ees ei oota, on meiepoolne armastus nende esimene turvavõrk. Kui me jätame oma lapsed siirast ja tingimusteta armastusest ilma, on see sama, nagu saadaksime sõdurid rindele ilma püssita. Kui sõdur on rindel ilma püssita, tunneb ta end abituna - ta ei tunne end täisväärtuslikuna, vaid nõrga ning haavatavana. Sama on ka meie poolt siia ilma toodud pisikeste inimestega, kes on nende aastatega nii kiiresti suureks kasvanud. Kui me ei ole nendele esimese 18 aasta jooksul piisavalt öelnud, näidanud ja ikka ning jälle korrutanud, kui palju me neid armastame, nendest hoolime ja nendele head soovime, tunnevad ka nemad, nagu oleks nad elurindele saadetud ilma relvadeta. Nendes areneb madal enesehinnang - esmane relv lahingus edukalt hakkama saamiseks. Nad on haavatavad, sest nad ei tea, kas ja kellele nad võivad oma elus toetuda. Ning nad on segaduses, sest nad otsivad ja katsuvad kogu aeg seljas rippuvat vintpüssi, aga seda ei ole seal. Nendel on instinktiivne arusaamine, et püss peaks seal olema, kuid ei ole. Nad on segaduses, hirmunud ja haavunud. Vaesed nemad.

Kuidas oma lapsi armastada?
Lapsi armastada on lihtne, sest Elu on armastuse meie sisse ise valmis pannud. Tihti võib lihtsalt juhtuda, et seoses segaduse, hirmu ning haavumisega meis endis, mis võib olla ka tingitud puuduvast "püssist" seljal, ei oska me seda loomulikku armastust üles leida.

Me oleme homo sapiens sapiens - õppivad ahvid. Päris ahvidel armastusega muret ei ole, sest see tuleb nendel loomulikult. Meil - inimahvidel - tuleb aga endaga mõnikord vaeva näha, et oma lapsi armastama õppida.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin supermusterisa. Kaugel sellest. Mulle meeldib rahu ja vaikus. Lapsed aga ei ole rahulikud ning vaiksed. Nad on hoopis kärarikkad, vaimukad ja energilised. Just seetõttu olen ma sunnitud tegelema lastega teadlikult. Isaks olemine ei tähenda armastamist. Ma võin oma lapsi armastada ka 1000 km kauguselt, aga mis kasu sellest nendele oleks? Kasu on nendele ainult siis, kui ma võtan teadlikult aja ja lähen nendega metsa vibu tegema või pihlakapõõsasse vanast suusakepist pihlakapommitajat meisterdama. See on aeg, mil me oleme küll ümbritsevast kärast, kilkamisest ja tähelepanu saamise vajadusest kurnatud, aga see kurnamine on minu armastuse hind. Ma tahan oma poegi armastada ning selleks ei ole mitte ükski hind liiga kõrge. Isegi minu kõrgeim siht siin elus - sisemine rahu.

Kui ka sina oled isa või ema,  siis meenuta, millal sa viimati võtsid eraldi aja ning oma lapsega midagi ägedat tegid. Mitte midagi sellist ägedat, mis sul silma särama paneb, vaid vastupidi - midagi sellist, mille peale sa mõtled, et see on nii igav, aga sa teedki seda ainult seepärast, et olla ema või isa. Meisterdades ragulkat või kleepides lihtsaid pilte paberile, meisterdate te tegelikult koos vintpüssi tema seljale, mis aitab ta läbi ka kõige tihedamatest ning pimedamatest eludžungli nurgatagustest. See on püss, mis tuleb sinu seest otse tema sisse ja kasvab sealt läbi kaitsmaks teda kõik need järgnevad aastad.

Nende imeliste piltide autor on minu hea sõber Gitta Veber. Kui sa soovid ka nii ilusaid pilte oma lastest ja perest, vaata julgesti www.happydaysfotod.com