Eneseareng »

Kas üksi kinos käia on imelik?
[15. oktoober 2012 | Kirjutas: Kaido | 7752 korda loetud | kokku kommentaare: 18]

Kui ma olin umbes 9 aastane, läks üks mu 11-aastane sõber kinno. Üksinda. See tundus mulle ja teistele sõpradele väga naljakas, sest kes see narr siis üksinda kinos käib? Eks ikka selline, kellel ühtegi sõpra ei ole.

Aastad läksid ning arusaamad elust muudkui arenesid. Kuni ühel hetkel 25-aastasena tuli sõbra sünnipäevalauas taas jutuks kinoskäik ning sellega kaasnevad veidrused. Üks sünnipäevaline hüüdis, et tema jaoks on kõige naljakamad need tüübid, kes üksi kinos käivad. Seda olevat väga halenaljakas ning kurb vaadata, sest järelikult ei ole sellel inimesel ühtegi sõpra ega ka lähedast. Enamik lauasolijatest olid temaga nõus. Nii ka mina.

Elu annab uusi hetki
Aastad läksid taaskord. Kuni eelmise aastani, mil minu elus suured muutused aset leidsid. Ma lahutasin ja kolisin ilusast terrassi ning aiaga majast ühetoalisse korterisse Astangul. Ma olin otsustanud oma elus inventuuri teha ning tahtsin alustada päris nullist. Kõle korter ja üksiolek tundusid sel hetkel olukorra loomulik kulg. Ma loobusin praktiliselt kõigest välja arvatud ühest - oma lastest. Lapsed annavad meile elujõudu ning elurõõmu, ning nendega koosveedetud aeg on kuld. Puhas kuld.

Üürikorteris oli ilusti olemas ka televiisor ning kaabeltelevisioon. Küsisin üürileandjalt, kas ta ei tahaks seda telekat endale võtta? Ta ütles, et tal ei ole seda kuhugi panna - tal juba olevat kodus kaks telekat. Seega ei jäänud mul muud üle, kui telekas kappi ära panna. Kaabeltelevisiooni lepingu tegin ka ümber ning leppisin ainult internetiga. Vaatasin seejärel toas korraks ringi, ning olin olukorraga rahul - korteris oli minu vanast elust ainult lastepildid, kuus budakuju, kirjutuslaud + tool, arvuti ning lugemiseks tugitool. See tundus hea algus uueks eluks.

Kino aitab elada teiste inimeste elu
Mida teha õhtuti, kui igavus ning üksindus peale tuleb? Ma arvasin, et ma olen meister, ja ammu ületanud mõisted nagu üksindus ja igavus. Kuid ma eksisin. Suur rõhk läks igapäevasest elust küll lugemise, loengute kuulamise ning meditatsiooni peale, kuid kui kaua sa ikka mediteerid? Korraks tekkis isegi mõte telekas kapist välja võtta, kuid see tundus liig - see oleks lihtsalt rahu ning kuudega viirukist ja meditatsioonist tekkinud harmoonia tasakaalust välja viinud.

Kinos on meeldinud mulle alati käia. Tegelikult olen päris palju mõtisklenud selle üle, miks inimestele meeldib filme vaadata, ning olen jõudnud üsna põnevale järeldusele. Nimelt on kinol ja filmidel meile oluline mõju. Esiteks, film aitab korraks oma elust välja saada ning (kaasa) elada kellegi teise, üldjuhul väljamõeldud, inimese elule. Kuna filmid ehitatakse üles intrigeerivatele lugudele, kust sageli ei puudu ka valu ning kannatus, annab see meile signaali, et meie elu ei ole veel kõige hullem.

Ja teiseks pääseme lihtsalt pooleteiseks tunniks oma muredest eemale. Oma mures tuttavatele tuletan ikka meelde, et kui soovid oma probleemidest korraks vabaneda, mine kinno. Nad ei saa sellest alguses aru, kuid peale paari prooviseanssi nõustuvad kino kui teraapilise vahendiga. Lõppude lõpuks ei ole ühtegi probleemi olemas mujal kui meie endi mõtetes. Kui me ei oska veel ise sellest tüütust mõtlemisest lahti lasta, aitab seda teha kino. Kinos ei ole lihtsalt aega mõelda oma murede peale. Peategelasel on ju veel suuremad mured.

Kas üksi kinos käia on imelik?
Esimest korda üksi kinno minna oligi imelik. Mul oli ju meeles see lapsepõlvesõber, kes alailma üksinda kinos käis ning seetõttu oma sõpradelt tögada sai. Kas ma olin tõesti nüüd langenud oma eluga samale tasandile, et mul ei olnud enam kellegagi isegi kinos käia?

Jah ning ei. Kui ma oleksin soovinud, oleksin kindlasti leidnud endale hulganisti inimesi, kellega kinno minna. Nii mees- kui naissoost. Kuid ma ei soovinud seda. Elasin peale lahkukolimist järgmised 6 kuud teatud vaimses mullis - mõtlesin elu üle järele, püüdsin teatud järeldustele jõuda ning aru saada, mida oma eluga üldse peale hakata. Sellises mullis elades on hea olla võimalikult palju aega üksinda veeta. Isegi kinos.

Kuna ma ei tahtnud päris üksinda siiski minna, võtsin kaasa termose mõnusalt sooja jasmiiniteega. Sellest termosest sai mu parim sõber järgmisteks kuudeks. Kuigi ma läksin nendel üksi-kinno-mineku õhtutel kodust välja rahva sekka, jäin ma siiski välismaailmale suletuks. Mõnikord sõin enne kino koos termosega sushit ja lugesin raamatut, mõnikord jalutasin lihtsalt natukene aega Vanalinnas. Lihtsalt olin. Ja siis läksin edasi kinno, et vaadata, kuidas teistel inimestel läheb (filmikangelastel, ma mõtlen).

Üksi kinos käimine tundub imelik, sest meie ühiskonnas on juurdunud asjadest teatud arusaamised. Hiljem, kui kohtusin nüüdseks minu jaoks väga lähedaseks muutunud inimesega, rääkisime tihti üksi kinos käimisest ja avastasime, et olime selle ühiskonna barjääri sarnaselt ületanud. Ka tema jaoks oli kuskilt varasest ajast tekkinud alateadlik muster, et üksi käivad kinos ainult veidrikud. Ta kirjeldas värvikalt, kuidas ta esimestel kordadel kinosaali sisendes täiesti füüsiliselt tundis, kuidas kõik inimesed teda vaatavad ning tema üle naeravad. Loomulikult ta eksis, sest nüüd, aasta hiljem ise kinos käies vaatame alati üksi kinno tulijaid kui vapraid seiklejaid, kes julgevad oma elu elada teatud arusaamadest kõrgemal.

Liiga palju reegleid
Meie elus on väga palju kirjutatud ning kirjutamata reegleid, mida me peame järgima. Seadused ning riiklikud reglemendid on üldjuhul vajalikud, kuid suur hulk reegleid tekivad meie pähe enda vabal valikul. Me lihtsalt eeldame, kuidas asjad peaksid käima, ja jääme siis nendesse arusaamadesse kinni.

Üheks selliseks absurdseks arusaamiseks ongi üksinda kinoskäik. Kui sa vaatad kodus üksinda telekat, on see täiesti normaalne. Kuna telekast tuleb aga üldjuhul mingit jama, siis ei jäägi meil palju üle - kas üldse taanduda filmide vaatamisest, või minna üksinda kinno. Kui sul on hea sõber, kellega kinos käia, oled sa väga õnnelik. Kuid tean oma tutvusringkonnast paare, kellest üks armastab kino, teise jaoks on see aga mõttetuim ajaviitmisaeg. Kuidas seda olukorda siis lahendada, kui filmisõber ei söanda ka üksinda kinno minna? Ja veelgi kriitilisem on asi juhul, kui suurel filmisõbral ei ole hetkel kaaslast, kellega kinno minna. Kuidas tema oma kinovajaduse siis rahuldatud saab, kui ta ei julge üksinda minna?

Maailmas on liiga palju reegleid. Kuid kõik need reeglid mõjutavad meid meie endi peas. Olles vapper ja tõustes kõrgemale teiste veidratest arusaamadest (mis neid endid mõnusate asjade tegemisest tagasi hoiavad) võid luua endale oma väikese ja põneva maailma, kus kehtivad sinu enda reeglid. Üheks nendest reeglitest võibki olla, et üksinda kinoskäik on tore ja romantiline. Olgu su kaaslaseks MP3-mängija või termos sooja lemmikteega, sina oled see, kes selle õhtu ning kinoskäigu eriliseks muudab. Sa ei vaja selleks kellegi heakskiitu ega nõusolekut, sest see on sinu elu, kus kehtivad sinu reeglid.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
15. oktoober 11:41 Kristi kirjutas:
Huvitav... alles mõni aeg tagasi mõtlesin, et ma pole kunagi üksi kinos käinud ja peaks seda proovima. Mul ei olnud küll mingeid tõrkeid ega eelarvamusi asja suhtes, kuid seni siiski kogemata asi. Nüüd teen kindlasti teoks :)
15. oktoober 11:49 Gerli kirjutas:
Ja mina pole ennast kunagi veidralt tundnud, kui üksi kinos käin... Teen seda mõnuga juba viimased 12 aastat ning pole kunagi täheldanud mingeid imelikke pilke, mis mind kahjutundega kinos jälgiksid. Loomulikult vaatan koos lapsega ära kõik multifilmid ja mõnikord sätin oma minekut mõne sõbrannaga, kuid palju lihtsam on minna kohe, kui mõte tuleb, ja mitte hakata ennast koormama erinevate kokkulepete tegemise ning aegade sobitamisega. Kinos ju lobiseda niikuinii ei saa, milleks sinna siis kaaslast vaja on? :)
15. oktoober 13:40 siil kirjutas:
Esimest korda kuulen, et üksi kinos käia ei tohi. Ma lähen sinna ju filmi pärast, mitte seltsielu elama. No kui tahab keegi kaasa tulla, vastu ei ole.
Rohkem olen kuulnud neid, kes üksi metsas ei käi. No sinna ei saagi enamasti mitmekesi minna, kogu aeg hõika ja oota kedagi järele või otsi taga ja saagikogumine läheb täitsa nurja.
on ikka inimestel muresid :S
15. oktoober 14:47 k kirjutas:
Käin ka üsna tihti üksi kinos, sest elukaaslane on päeval tööl, minul vahel aga vaba aega ja päevased seansid on soodsamad, lisaks saan vaadata just seda, mida ise tahan (romantikat :P )
Ei ole küll kunagi tundnud, et keegi mind imelikult vaataks ;)
15. oktoober 17:08 Liina kirjutas:
Ma käingi ainult üksi kinos, üllatas, et selline asi võib üldse imelik tunduda. :-)
15. oktoober 17:34 smardi kirjutas:
Mul sama lugu jalgpalli vaatamisega staadionil. Varem otsisin pidevalt kaaslast kellega minna. Korra jättis üks tuttav tulemata, votsin julguse kokku ja vaatasin mängu üksi ära. Ja hakkas nii meeldima , et praegu lähengi üksi. Esiteks sellepärast, et üksi olles saad paremini mängule keskenduda pole vaja kellegagi muliseda ja kommenteerida. Teiseks jääb ära see organiseerimine ja otsimine kes saab tulla, kas ikka ilm sobib jne. Lihtaslt lähed votad pileti endale sobival ajal, kohale kuhu tahad ning naudid.
15. oktoober 17:54 K.T. kirjutas:
Olen nii kaua kui mäletan üksi kinos käinud (laspest saadik) ja seda pole isegi pähe tulnud kellegil viltu vaadata või mul endal end ebamugavalt tunda. Isegi eelistan omas rahus seda teha, kuigi heade kaasalastega olen seda ilmselt sama palju teinud. Kinos on ju nagunii vaja vaikselt olla ja mul kui patoloogilisel lobisejal ongi seda parem teha üksi :).
15. oktoober 18:23 kuulkäija kirjutas:
Mis sellel kõigel julgusega pistmist on? Küsimus peaks olema pigem et kas leiad midagi üksiolemises või kas näed väärtust kus iganes üksi käimises või on vaja pidevalt mingit lambakarja ümber. Täiesti vale rõhuasetusega teema. Huvitav, et ma küll ei teadnud, et ühiskonnas on mingi "norm", mis näeb ette, et väljas ja reisil jne käiakse ikka seltskonnaga.
15. oktoober 18:40 H. kirjutas:
Täielik pseudoprobleem! Ma pole kunagi kinos vaadanud, kas inimesed tulevad sinna üksi või mitmekesi. Ja ise olen ka mitmel korral üksinda käinud ega pole isegi mõelnud selle peale, et selles midagi imelikku võiks olla.
15. oktoober 20:05 kj kirjutas:
Ühiskonnas ei ole vaikivat käsku, et kinos peab käima mitmekesi. Nii on kujunenud, kuna taolisi meeldivaid kogemusi on hea jagada. Samas ei ole keegi kunagi mind isegi silmaotsast kummaliselt vaadanud, kui loengute vahepeal üksi kinotooli potsatan. Ei ole seda ka ise teinud. Või, äkki... loo autor ehk vaatas kummaliselt. Ei maksa nii sotsiaalselt tundlik olla.
16. oktoober 13:26 Aadukesekeneke kirjutas:
Sama hästi oleks imelik üksi telekat vaadata või üksi poes süüa osta.
20. oktoober 20:10 kaie kirjutas:
... tubli Kaido
See on sinu elu, loo seda...

ole ise endale silmarõõm,
ole endale kogu päevaks päike,
ole endale armastuse allikas,
leia jõud enese südamest*

naeratusega,
kaie
23. oktoober 12:21 alles poolel teel :) kirjutas:
Lugesin artikli läbi, aitäh :)
Suunurgad kergitas ülespoole järgmine lause:Sellest termosest sai mu parim sõber järgmisteks kuudeks.
Nii armas :D Siiralt.:)
Tegelikult ma ise olin kolm päeva eemal arvutist, arvutist-internetist tuleb ka alati igasugust võõrast energiat, eriti fb-st ja foorumitest kommentaaridena, kui neid lugeda jne.
Uskumatult tervendav ja vabastav oli elu ilma arvutita!
Kõik üleliigsed mõtted, kusjuures üks mõte ajas alati teist taga - taandusid ja elasin oma isiklikku elu oma isikliku perega, lastega, ei mingit ülemõtlemist :)
23. oktoober 12:23 alles poolel teel :) kirjutas:
Jah, kino kohta ma ei öelnudki sõnagi, mis otsene teema...
Olen nõus, et kino või film tv-st on kui teraapiline vahend. :)
29. oktoober 14:46 Külle kirjutas:
100% nõus. Meie elus on liiga palju mõtetuid piiranguid, uskumusi, eelarvamusi ning "teisiti" käitudes on vahest päris tüütu sellega saavutatud tähelepanu. "Miks sa üksi lähed..." "lähed üksi, järelikult..."
"ütled, et ei taha sünnipäevaks kingitust, järelikult oled häbelik. Ma toon ikka"
"ütled-teed... Järelikult sa ei tea mida tahad, ma tulen ja aitan sul aru saada ja surun enda seisukohad peale, kuna nii on ühiskondlikult õige"

Kuipalju on olukordi, kus tõesti isegi aru ei saa, miks ühte või teist asja teeme; veelvähem saab kõrvalseisja teada miks teine nii või naa käitub :)

Viimasel ajal aga olen palju mõelnud, miks see teiste arvamus ikkagi korda läheb. Kui sellest räägime, siis ikkagi ju läheb... Vastasel juhul ei oleks millest rääkida. Mõistus ütleb küll, et ei ole teiste asi kui

Nt. jõuludel kuuske tuppa ei too. Ometi aga, kui iga päev see 10 inimesel hammastevahel on, siis lõpuks toongi vastu tahtmist selle kuuse tuppa, et uurijatest lahti saada...
27. detsember 02:23 monzy kirjutas:
Tere, sain 45a- üha vähem vajan inimeste seltsi- üksi on nii tore. Tervis parem, närvid puhkavad.. käisime lastega 23-nal linnas toiduvarusid täiendamas- uuhh mis toimus kauplustes- ja räägitakse, et rahvas vaene. Kaupadele oli vähemalt euri hinda lisatud, nädala taguse seisuga võrreldes, et me piirdusime vaid hädavajalikuga. Põhiliselt rabati alkot- magusat. Meie jätame ka kuused ellu-kasvama sest küttepuud vajame eluks hoopis enam. tore lehekülg see siin. Jaksu.
19. veebruar 09:30 Lauri kirjutas:
Olen 26 a ja käisin üksinda 10 veebruaril kinos. Elus teist korda kui aus olla. Ja pean tunnistama, hakkas ikka jube imelik olla. Täiesti luuser tunne. Kuidagi ei saanud mugavalt filmile keskenduda. Kõik teised olid mitmekesi. Et jah samastun selle arusaamaga, mida selles artiklis käsitletaks, et üksi kinos käija on imelik. Järgmine kord proovin ka termosega ehk on natuke mugavam kui just ei soovi keegi kaasa tulla. Võibolla peaks kinoskäijate klubiga liituma, kui selline asi eksisteerib. Tahaks siiski ka normaalne olla.
21. juuni 13:44 Kai kirjutas:
Mina olen eluaeg eelistanud üksi kinos käia. See on minu kvaliteet aeg iseendaga. Need, kes peavad seda veidraks, ei julge iseendaga üksi jääda. See on minu arvamus. Parimad kinoskäigud ongi mul olnud üksi. Ja pärast on mônus koju jalutada ja omi môtteid môlgutada. Kunagi keegi ütles mulle, et tänapäeval kardavad inimesed omi môtteid ja seepärast panevad koju jôudes kohe raadio vôi teleka vôi muusika mängima. Tundub, et sama kehtib ka üksi kinos käimise kohta: peljatakse üksi iseendaga koos olla. Aitäh huvitava artikli eest. Mulle meeldib alati kuulda teiste inimeste arvamusi, eriti neid, mis ei ühti minu môtetega. Ma ei tulnud selle pealegi, et keegi vôiks imelikult üksi kinos käimise kohta arvata.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: