[11. mai 2012 | Kirjutas: Kaido | 13044 korda loetud | kokku kommentaare: 9]
Üks minu viimase aja lemmiktehnikaid on "Kas ma saan aidata?". Selle tehnika eesmärk on oma ego märkamine ning purustamine hetkedel, kui keegi meilt abi küsib, kuid mingil põhjusel me ei taha sel hetkel tema suhtes abivalmid olla.
Abivajajad on kõikjal
Jälgi oma päevi ning märka, kui tihti sinult abi palutakse. See ei pruugi olla alati midagi suurt ning olulist, vaid lihtsalt väikesed palved sõpradelt -tuttavatelt. Mõnikord aga ka suured ootused täiesti võõrastelt inimestelt.
Kuidas sa tavaliselt sellises olukorras käitud? Ma usun, et enamusel kordadest oled sa lahke ning abivalmis ja ei pööra abiküsijale selga. Siiski võivad ette tulla ka hetked, kui sa tunned, et sa saaksid aidata küll, aga sa ei soovi. Selle põhjuseks võivad olla mingid lahendamata asjad minevikust, hirm või lihtsalt vale taju olukorrast.
Just sellistes olukordades saame enda humaansust treenida, küsides endalt "Kas ma tegelikult saan hetkel aidata?". Selle küsimuse kaudu tõuseme oma egoistlikest püüdlustest ning hirmudest kõrgemale, ja keskenduma ainult küsimusele "Kas ma puht füüsiliselt saan seda inimest hetkel aidata?".
Üks imelik tegelane "MINA"
Jälgides oma mõtteid, võid sa märgata, kuidas 95% mõtetest on seotud sellise nähtusega nagu "MINA". Isegi, kui sa otseselt ei mõtle kogu aeg iseendast, siis enamus mõtted, mida sa mõlgutad, on kuidagi seotud sinuga - kasvõi kaudselt. Ning nüüd olukorras, kus keegi tuleb sinult midagi paluma, hakkab ka mõte kohe tööle: Missugust mõju see mulle avaldab? Kuidas see tulevikus võib mind mõjutada? Kas abivajaja on minu vastu ikka sama hea olnud, kui mina olen temalt midagi küsinud? Kas ta on selle ära teeninud (minu arvates)? Kas ma ikka praegu viitsin seda teha? Kas mul ei ole midagi targemat ja kasulikumat hetkel teha?
Need on sagedased küsimused, mis meile kohe pähe hüppavad. Kuna need küsimused võivad olla ka emotsionaalselt laetud, võidki sa jõuda järeldusele, et antud hetkel ei ole abi pakkumine põhjendatud, ning mõtled mingi vabanduse välja, miks mitte teisele inimesele vastu tulla.
Küsides aga sellises olukorras endalt "Kas ma saan aidata?", hüppad sa kõikidest nendest egoistlikest küsimustest üle, ja keskendud ainult andmisele - teise inimese teenimisele. Sa ei mõtle selle peale, kuidas see sind mõjutab ja kas see on õiglane, vaid ainult sellele, kas sa tegelikult saad aidata või mitte? Kõik.
Võrrandi muutmine viib vabanemisele
"Kas ma saan aidata?" tehnika on äärmiselt vabastav. Me oleme oma egoistlike mõtete ning ihade orjad. Meile tundub, et kõik meie mõtted teenivad ja kaitsevad meid, kuid tegelikult nad ainult ahistavad meid. Oled sa kunagi emotsionaalselt haiget saanud ilma, et see olukord kuidagi sind puudutaks? See ei ole võimalik - alati on see "MINA" mängus, keda on vaja kaitsta ja poputada.
Tihtilugu on see vajalik, sest me ju peame elus püsima, kuid mõnikord on hea see imelik "tegelane", kellest küll kõik kogu aeg mõtlevad ja kaitsevad, aga keda mitte kunagi keegi kohanud ei ole (ma ei pea silmas sinu keha, sest sa ei ole ju pelgalt enda keha, vaid lisaks kehale kannad sa endaga kaasas "lugu" endast), mängust välja jätta.
Ükskõik, missugust eluvõrrandit sa ka ei vaataks, on alati selles võrrandis üks konstant - MINA. Küsides aga endalt aeg - ajalt, kas ma tegelikult saan aidata, jätad sa selle konstandi võrrandist välja. Sa ei pea seda võrrandit igaveseks muutma. Katseta ning eksperimenteeri endaga, ning sa võid avastada, et ilma "MINA" konstandita on võrrandi tulemus isegi puhtam ja ilusam.
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
|
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
11. mai 11:51 Kairit kirjutas:
Nõus! Lugesin just triloogiat" Jutuajamised Jumalaga" ja seda läbib sama mõte -teeni teisi. Sest see, kui sa teisele midagi annad (abi, raha...) on märk universumile, et kui sa juba teistele seda annad, järelikult on sul endal seda küllalt ja seega saad seda aina juurde. Et siis, mida rohkem annad, seda enam saad sama asja tagasi. |
11. mai 11:54 Kaido Pajumaa kirjutas:
Jah, Kairit see viimane mõte oli sinult eriti hea - me saame anda seda, mida meil on külluses. Ja kui meil on midagi külluses, siis "tõmbame" seda muudkui enda ellu aga juurde :)) |
11. mai 13:49 Sirje kirjutas:
Taas õigel ajal vajalik artikkel,aitäh..:)Sageli on nii,et oleme hõivatud ja abivajaja ärritab oma emotsioonidega,vahest ta ei teagi,milles ta abi vajab ja vingub niisama,et ennast tühjaks laadida või ei tihka ta abi paluda...Olen viimasel ajal märganud,et suurim abi on inimest põgusalt kuulata;leida ta jutus murepunkt ja siis ta sageli hakkab mõtelema,,Jaa,ma saan sellega ka ise hakkama!" Või juhatada ta teadja/oskaja inimese juurde,anda omapoolne toetav mõttelõnga-ots ja talle naeratada...Parim on loomulikult,kui saan teda vahetult aidata.Mõnikord on aeg väga piiratud.Kuid juba see, kuidas enda plaane annab muuta,mõned tegemised ringi tõsta,põimub vahest nii kenasti meie tegemistega,et on tunne:nii pidigi minema!Samas need,keda aitame,sageli juhatavad meid uute inimeste ja sündmusteni,kus me tulevikus vajame teiste abi...Nii heas kui halvas saame enda poolt tehtu alati(vahest küll suure ringiga)tagasi...Määrav on ka tunne,millega enda abi pakun.Sageli kui me täname,öeldakse meile:,,Ah pole tänuväärt...See nii väike asi..!"Aga iga abi on väärtus.Ja ka tänu on vaja vastu võtta.See on kui õnnistus meie ettevõtmistele ja suhetele.Ja kui oleme kohe väga hõivatud,siis paari sooja sõna ja toetava naeratuse jaoks jätkub meil kaks minutit ikka... |
11. mai 22:47 Selgem kirjutas:
Mind on alati kummastanud, kuidas inimesed nii vähe abivalmid on. Samas olen ise pahatihti hädas sellega, et pole osanud "ei " öelda ja teiste teenimine ületab minu enda isikliku elu tähtsuse. On siis teistpidi kraavi kaldumine.
Samas hetkel, kui abi palutakse ei paku ma seda armastuse või tähelepanu ärateenimiseks, olen ikka väga põhjalikult oma hinge kaalunud. Lihtsalt on selline reaktsioon- jah muidugi! teeme ära!
Jah, ma olen ka tajunud vahel, et seda kasutatakse ära- a'la ta on alati nõus, küsime temalt. Ja kui selline tunne on olnud, pole ka osutatud abist mingit rahuldustunnet. Ja tihtilugu ongi kogu üritus vett vedanud.
Samas, sellest kasvatusest, perekonlikust kombest (me pole eestlased) sisemisest tundlikusest või pagan teab millest olenev valmidus teisi aidata on loonud suuri ja ülisuuri rahulolulaineid. Ja on ka otseselt elusid päästetud ning arvatavasti ka kaudselt. Sellised situatsioonid on olemas, kus inimesel pole tegelikult enam palju õlekõrsi jäänud, kuid tema abipalve võib tunduda üsna pealiskaudne. Sest tal on raske abi paluda. Seega teistpidi kreenist on õppida seda, et pead tundma ära punkti, kus abivajaja saab ise jätkata, ning julgustama tal järgmine samm ise teha. See punkt saabub alati. Tuleb olla ikkagi siiralt tähelepanelik teiste suhtes, sest siis õpid ka viimaks vahet tegema tegelikul abipalvel ja ärakasutamisel. |
12. mai 10:37 peeter kirjutas:
kui palju on neid abivajajaid kes abi ei küsi ja üritavad ise hakkama saada? sest ei ole lihtne abi küsida kuna abistaja ees jääb võlgniku tunne? maailm oleks parem paik kui on rohkem abiPAKKUJAID kui abiPALUJAID.. vastu tahtmist kellegi abistamine on silmakirjalik. "kas ma saan aidata?" jah saan aga ei taha. ei viitsi. või mis iganes põhjus on mitte abistamiseks. ärgem valetagem teistele ega iseendile. |
12. mai 15:26 kaljo kirjutas:
Arvata võib,et enamus inimesi jääb oma "MINA" lõksu kinni.Selle "konstandi" lahustumine tähendaks,et poleks enam abivajajaid ega ka abipakkujaid....
Paljudele inimestele võibki see "probleem" elu mõtteks kujuneda.....kuidas vormi-aine "vangistusest" vabaneda ja taibata,mis on "MINA",kui ainuüksi mõtlemisprotsess.
P.S.
Kas pole mõistlikum inimeste aitamise asemel põõrata hoopis tähelepanu inimeste mittekahjustamisele...? |
22. mai 20:08 Ego kirjutas:
Väga hea teema püstitus ja väga meeldiv teema arendus. Alles hiljuti kogesin seda ühel reisil. Inimene jagas mulle väga palju meeldivaid nõuandeid. Kuid jagas ka oma sisetunnet, mis oli väga negatiivne. See negatiivne suhtumine oli minu käitumise kommenteerimise ja arvutamise juures nii tihe, et võimatu oli seda mitte märgata ja aksepteerida. Ma küsisin endalt, mida ta "tegelikult õpetab"? Ja sain oma küsimusele ootamatu vastuse. Ta õpetab mulle seda, kes või mis ma ei ole. Selle kergendava avastuse järel suutsin teda täielikult aksepteerida. Ma ei pidanud enda väikest mina kaitsma, vaid võisin teda täielikult kuulata kui ta oma negatiivsuse minu suunas saatis. Ma ei pidanud reageerima nii nagu ta ootas, vaid sain lihtsalt olla. Üks kummaline asi oli selles, et ma olin talle just kui peegel ja kui ta negatiivsust minu poole saatis siis ta sai selle tagasisidena tagasi. See võimendas tema negatiivsust. See oli kurb. Lootsin, et ta saab ennast tühjaks elada ja siis avastada oma negatiivsuse või negatiivsusest tühi olles kogeda positiivsust. Seda vist ei juhtunud. Minu lootused ei alati need, mis peavad täituma. Olen õnnelik, et ei pidanud ennast kaitsma tema arvamuste eest minu kohta. Minu asi ei ole teise inimese pähe istutada idee enda kohta. Ma ei osanud tema negatiivsust mitte kuidagi vähendada, ainult peegeldada. Ilmselt võtab see aega, et osata inimesele tõeliselt nõu anda või meeldivalt vastata. Võibolla ei ole seda alati vajagi. Ma olen tänulik, et ta väljendab seda, kes või mis ma ei ole. Ma olen tänulik, et ta jagas inimesena palju kasulikku käitumuslikku nõu. Ma olen tänulik, et ei pidanud tema negatiivse suhtumise ja käitumise tõttu ennast kaitsma. Aitäh |
23. mai 14:05 kaljo kirjutas:
To:Ego
Alati teeb rõõmameelseks see,kui inimene "tajub" oma kohalolekut praeguses hetkes ja on võimeline seda arusaadavalt väljendama....
Kui oled "olevikus",siis lakkab teadlikkus abipakkumisest kui mingist eetilisest vajadusest,kui kujutlusest enda "paremaks" muutumisest.....Kõik toimub lihtsalt ja iseeneselikult....Teed seda,mida hetk "nõuab".
Kiitused artikli autorile ja Egole. |
24. mai 08:38 Ego kirjutas:
Seda on sõnadesse panna lihtne ja vahel nii ongi. Ma olen tänulik, et sain kogemuse, mille käigus mõistsin, et negatiivne on vajalik selleks, et teadvustada, kes või mis ma ei ole ja kes või mis see teine inimene samuti ei ole. Seega negatiivne osa inimsuhetes on väga vajalik, kui see õpetab märkama sõnade ja tegude taha. "Olevikus" olemine ei tähenda, et teed alati kõike õigesti, lihtsalt, loomulikult ja iseenesest. "Olevikus" olemine hõlmab ka valesti tegemist, vigade tegemist ja õppimist. "Olevikus" olemine hõlmab ka illusiooni kujustamist, selle uskumist, elluviimist ja kibestumist. "Olevikust" ei saa lahkuda, seega siin ei ole sündmuseid, mis toimuvad olevikus ja olevikust väljas. Kõik toimub olevikus ja kõik on olevikus :P
Aitäh Kaljo. |
|
