Eneseareng »

Miks me kogeme hirmusid?
[30. aprill 2010 | Kirjutas: Kaido | 15664 korda loetud | kokku kommentaare: 13]

Iga kord, kui sa seisatad ning vaatad otsa hirmule, õpid sa sellest, saad tugevamaks ning oskad järgmisel korral seda enam mitte karta. Sel hetkel saad sa endale öelda "Ma juba kogesin seda hirmu, ning see ei murdnud mind. Nüüd olen ma valmis edasi liikuda" - Eleanor Roosevelt

Mida sa kardad praegu kõige rohkem? Jah, üldjuhul on meie kõikide kõige suuremaks hirmuks, et me ei saa hakkama, kuid kas sinu elus on praegu midagi konkreetset, mida sa kardad? Näiteks hirm kaotada töö? Hirm jääda üksikuks? Hirm haigestuda millessegi, mille jaoks on sul pärilik soodumus?

Me puutume hirmudega kokku absoluutselt iga päev. Mitte ühtegi päeva ei möödu, kui me ei oleks sattunud mõnda situatsiooni, mis tekitab meis hirmu, või meil ei tekiks / meenuks mõni mõte, mis tekitab meis hirmu. Stopp. Nüüd jõudsime õige kohani.

Millest koosnevad hirmud?
Oled sa iialgi enda käest rahulikult ning täiesti teadlikult küsinud, mida sa kardad? Veel parem oleks ehk küsida, kas sa oled oma hirmule lähenenud objektiivselt - ilma sellega samastamata?

Tavaliselt ei ole üldsegi hirmud need, mida me kardame, vaid me kardame midagi, mis võib kunagi tulevikus tegelikkuseks saada. Ehk me kardame oma mõtteid. Ja kui absurdne on see? Me kardame midagi, mida tegelikult ei ole olemas. Me mõtleme selle välja. Täpselt samamoodi võid sa hetkel välja mõelda, et sa oled Ameerika Ühendriikide president, või lotomiljonär, kes võitis eile 10 miljonit krooni. Need kõik - sinu hirmud, USA presidendiks olek ning lotovõit - on võrdsed ja väljamõeldud nähtused meie peas.

Millest hirmud koosnevad? Enne peaks endalt küsima, kus need hirmud on? Alles siis saaks hakata nende koostist analüüsima. Hirmusid ei ole olemas. Need on vaid meie mõtted sündmustest, mis võivad kunagi tõeks saada.

Kuidas hirmusid võita?
Kui keegi ütleks sulle praegu, et sa võidad homme miljard dollarit, kas sa usuksid teda ja hakkaksid vastavalt sellele oma elu korraldama? Ei, eks? Aga miks sa usud siis seda, mida sa ütled endale võimalike negatiivsete sündmuste kohta (hirmude kujul)? Esimesel juhul on vähemalt ütleja reaalne - sinu sõbranna näiteks - , aga teisel juhul ei ole isegi ju ütlejat olemas. Ka see on virtuaalne nähtus. On justkui mingi hääl peas, mis muudkui ütleb midagi - ja me usume teda kõhklemata. Kõigepealt peaks hoopis talle ütlema: "Tule näita ennast, ja tõesta, et sa oled olemas, ning alles siis hakkan ma su juttu uskuma".

Jah, hirmusid ei ole olemas. Ja kui sa tead juba teadlikul tasandil, et hirmusid ei ole olemas, siis sa ka tead, et neid ei ole mõtet uskuda, ega karta. Ikka ei usu, et see nii on?

Appi, hirmusid ei olegi olemas
Siis on ainukene võimalus seda sulle tõestada.

Just see hirm, mida sa praegu tunned - võta see enda ette (justkui "vaimusilmas"). Peata korraks lugemine ning keskendu sellele hirmule, ükskõik kui jube ta ei ole. Näiteks kardad sa, et sa jääd töötuks. Võta nüüd see teadmine - see võimalikkus oma peas - , ja vaata talle otsa. Pikalt. Tähelepanu! Ära mõtle edasi stsenaariumit, vaid vaata/tunneta ainult seda hirmu, mis tekitab sul hirmutunnet. Võid ka mõelda muidugi edasi ja minna "jalutama", aga tänu meie ajuehitusele oled sa varsti oma mõttega lihtsalt hoopis teistel teemadel sellisel juhul (tänu meie läbipõimunud neuronvõrgule) ning sa ei läbi harjutust.

Vaata otsa oma hirmule. Too see hirm endale lähemale, vii see endast kaugemale. Kas ta saab sulle haiget teha? Kas ta saab su elu mõjutada? Hallooo, teda ei ole ju olemas. Sa ju ise mõtled selle välja praegu. Sinu peas toimub praegu selline protsess: Sa püüad keskenduda tundele. Korraks see õnnestubki, aga kohe läheb mõte mujale - tõenäoliselt edasi tegelema stsenaariumiga, mida hirm esindab. Aga kui sa nüüd jälgid seda, mis sinu peas toimub, siis sa saad aru, et need mõlemad - hirm ja stsenaarium - , on sinu peas. Mitte kumbagi ei ole olemas. Sa mõtled need välja! Kui praegu peaks ootamatult sinu lähedal midagi juhtuma - näiteks sa kuuled tugevat karjatust - , siis kogu sinu tähelepanu läheb sellele uuele sündmusele ning sinu jaoks kaovad ära nii hirm kui ka stsenaarium. Alles siis, kui sa avastad, et see oli näiteks ainult laste kisa, kes mängivad, ja sa tood oma tähelepanu tagasi hirmule, eksisteerivad need jälle. Kuhu nad siis vahepeal kadusid, tekib küsimus? Ja kui neil oli tõesti võimalik vahepeal meie jaoks ära kaduda, siis järelikult oleme meie need, kes määravad, kas hirm on olemas või ei ole. Sest me ise loome, õigemini lubame oma pähe hirmud. Neid ei ole olemas. Me ei pea nendega tegelema - see on täiesti meie vaba valik. Me ise mõtleme oma hirmud välja.

Appi, me kardame iseenda mõtteid!!! Ja lubame enda poolt välja mõeldud mõtetel mõjutada oma elu. Ning siis on mingi seltskond inimesi, kes väidavad, et meie mõtetel ei ole meie tulemustele mõju.

Ära usu kõiki oma mõtteid!
Kaido

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
30. aprill 21:17 Sirje kirjutas:
Aga mida teha alateadlike hirmudega, sellistega millel pole ratsionaalset mõtlemist taga. Mida teha klaustrofoobiaga, mille tekkepõhjust sa isegi ei tea ega oska kuidagi seletada. See pole midagi, mida ette kujutad.
30. aprill 21:58 x kirjutas:
Aga kuidas pääseks vabaks möttevanglast-emal-isal oli vähk.Pojal-öel on samuti.Nad vöitlevad oma elu eest ja mina muretsen.Ma ei karda neid kaotada,sest usun,öieti tean-surmajärgsest elust.Tahaks aidata vaid neid vaevlemast,ei oska alati päästa muretsemisest vabaks.
30. aprill 22:56 Sirje kirjutas:
Kui jään täiesti vaikseks,meditatsioonis või palves,on mul võimalik kuulata vastust enda sees.Minu enda alateavus,mis on salvestanud mingi kogemuse,kus olen eelnevalt tajunud hirme,foobiaid või paanikat,käivitab taas hirmu...Nüüd on võimalik endale teadvustada,kus on selle hirmu läte:milline märksõna,lõhn või heli taaskäivitb selle tunde...? Ja mul on alati võimalus jääda täiesti vaikseks endas,et tunda ära,miks loon hirmu.Kui näen seoseid ja annan oma alatedvusele jaatava afirmatsiooni,mis aitab neutraliseerida/hajutada hirmu põhjust teda otsekui raashaaaval lahti harutades,võin ta lahustada ning lasta tal siis minna...See on kui ülesanne või õppetund,millele leian ise vastuse.Selline vabanemine loob hinge ruumi uute mõtete jaoks..Ka minul on seletamatuid hirme.Unenägudes ilmuvad nad taas,siin on ka esivanemate sõjahirmud,sünnieelsed ja lapsepõlvehirmud... Vahel näib,et see on väljakutse.
Olen püüdnud luua sarnast hingeseisundit,kus toon selle hirmu enda ette ja vaatan teda kui sõpra,kes tuleb mulle tooma uut kogemust või olukorda,mida olen oma ellu kutsunud...mul on lõputult võimalusi:võin sellele hirmule laulda,naerda,teda endast välja joonistada,kirjutada luuletuse,küsida nõu unehaldjalt,kes toob mulle unes vastuse... Võin oma hirmust kujundada valmisoleku lülituda uuele lainepikkusele.Sageli on mõni hirm kollektiivne või kellegi teise meisse suunatud hirm.Mahatma Gandhi ja paljude teiste vaimsete õpetajate poolt ammugi soovitatud vägivallatu mõtte loomine on siin kaitse,mis blokeerib võõraid hirme ja kaitseb meie sisekosmost. Nii,et kas meile meeldib või ei,on kõik ikkagi kujutluse vili.Kuid meil on alati võimalus tuua kohale uusi loovaid jõude.Kui tunneme ära ja näeme seosed,millest hirm kasvab,võime ta endast välja juurida/lennutada... Siin meenub indiaani-tarkus:Inimese sees elab kaks koera:hea koer ja kuri koer,vastavalt sellele, kumba ta toidab,on see ka tugevam...Teadmine,et meil on võimalik vabaneda foobiatest;iseennast tervendada ning sellega aidata ka paljusid teisi,on juba küllatki võimas stiimul liikumaks edasi sel teel...imelisi hetki ja leidmisi meile! :)
30. aprill 23:40 e kirjutas:
Väga hea teema, mida oma eluhetkel just praegu väga vajan. Tegin harjutust kaasa ja tajusin, et tõepoolest mõte läheb väga kergesti "jalutama". Ja hakkab erinevaid tsenaariume välja pakkuma, mis kõik ju võivad olla võimalikud - nii negatiivsed kui positiivsed. Aga kui "jalutusel" erinevaid tsenaarimue välja pakutakse, siis mille järgi ma tean või tunnen, missugune tsenaarium väljapakutust on tegelikult õige?
Harjutuse eesmärk oli tunnetada hirmu tõelisust ja tegelikku olemasolu, kui endale lähemale tõin, siis oli kõik negatiivne väga reaalne, kui kaugemale viisin, siis kõik negatiivne kaugenes ja tundsin end kergemana, siis olin juskui vaatleja ja nägin hirmu ja ennast seal eemal ja mina ja kindel usk oli siin. Siiski segadust tekitab, mis võimalike väljapakutud stsenaariumide puhul tegelikut on õige?
30. aprill 23:50 Kaido Pajumaa kirjutas:
Sirje 1. Jah, alateadlikud hirmud on ka olemas. Kuid me ei saa enne väga nendeni jõuda, kui me ei ole hakkama saanud mentaalsete hirmudega. Kui me läbi teadlikkuse saame nn esimese korruse puhtaks, jõuame niimoodi teisele korrusele. Mul endal juhutus nii alatedliku hirmuga "Ma ei saa hakkama", mida ma ei uskunud endal olevat. Kuid hiljem sain aru, et olin selle osavalt peitnud maski taha ning just see hirm pani mu käituma teatud viisidel

x. Igasugustest mõttevanglatest saab vabaks ainult läbi ühe harjutuse - kontsentratsioon. Selle kaudu hakkame me nägema oma maailmas asju nii, nagu need tegelikult on - mitte läbi "uduse" mentaalse filtri.

Sirje 2. Aitäh sulle mõtete eest. Need on väga inspireerivad

e. Kõik stsenaariumid on mentaalsus - sa ei pea ühtegi tõe pähe võtma, sest sa mõtled ju kõik välja. Kuidas saaks nendest ükski siis reaalne olla. Reaalne on praegune hetk - see on hetk, kui sa saad olla hea inimene ja teha häid asju. Me ju teame alati, kui me käitume hästi või halvasti
16. mai 22:46 Triin kirjutas:
Hea
28. mai 22:40 annely kirjutas:
siin jutus on tõetera olemas.
14. juuni 12:41 Kadri kirjutas:
Meeldis
24. juuli 10:12 Krissu kirjutas:
Vabandan juba ette oma keelekasutuse pärast, kuna pole harjutanud end nii peenelt ja osavalt väljendama! :) Mul tekkis küsimus, aga kuhu liigitada halvad eelaimdused? Kuna siin on palju juttu olnud alateadvusest; oma sisetunde usaldamisest; sellest kuidas õppida kuulama oma sisemist häält; lugema ja tähele panema märke; siis oleks ju vale samal ajal öelda, et „..eira oma halba eelaimdust – et see on lihtsalt sinu enda mõtte vili ja hirm!“. Selleks ei pea isegi olema üldse sensitiiv või selgeltnägija, et aegajalt tekiks mingi negatiivne tunne või tõrge teatud asjade, sündmuste või isikute suhtes ning minu arvates oleks tiba rumal või lausa naiivne neid tundeid analüüsimata lihtsalt eirata.
Näiteks, kindlasti igaüks meist on elus tundnud tunnet, et „ma jätan parem täna sinna kohta minemata, mingi halb tunne on sees, mis ütleb et ära mine!“. Kui inimene lihtsalt tunneb põhjust teadmata või seletust leidmata, et ühe või teise asja tegemine või tegemata jätmine lõpeb tema jaoks kurvalt (või koguni fataalselt), kas ta siis peaks seda tunnet lihtsalt eirama või vastupidi võtma seda kui „ohutulukest“, mis talle midagi öelda tahab ning teda millegi eest hoiatada?
Me ei ela ju keset üdinisti positiivset keskkonda „and s...t happens“ soovime me seda või mitte. Ja samasugused eelaimdused võivad meil tekkida ju ka meie suhetes kodus või tööl. Kui märgid hakkavad viitama sinnapoole, et varsti on mingi pauk tulemas; kui tekib halb eelaimdus ja sellega ilmselt kaasneb ka hirm teatud sündmuse tulemise/saabumise ees, siis me ei saa ju lihtsalt öelda, et me selle ise välja oleme mõelnud ja et seda ohtu, kui sellist ei eksisteeeri. Pigem me peaksime selle ohtutundega õppima arvestama; anlüüsima, kuskohast ja miks see tuleb; juba varakult hakkama selle põhjal tegema ennetustööd või mingeid muutusi enda elus, et justnimelt vältida seda kurba sündmuste lõppu.
Enne räägiti tasakaalust ja selle leidmisest enda sees, harmooniast..jne. Et ükski must-valge äärmuslikkus pole tegelikult ju tasakaal. Siis kuidas saab tasakaalus olla inimene, kes ei tunne hirmu? Minu arvamus on (vabandan, et suud paotan, olen neis asjus alles roheline ka:))) et inimene kes ei karda ja ei tunneta millegi ees hirmu, ei õpi ennast ka kaitsma, sest tal puudub vajadus end millegi hirmsa eest kaitsta – kõik tema ümber on nii hirmaus positiivne, lilleline ja liblikaid täis jne jne. Ja sellise inimese jaoks võib juhtuda täiesti ootamatult (tegelikult kõik halb juhtubki sellise inimese jaoks ootamatult, sest ta ju ei eelda kunagi midagi halba juhtumas, sest ta ju ei karda ja tal pole hirme), mingi pauk ja tal võib olla väga raske mõista, miks see juhtus; miks ta ei näinud seda ette tulemas või miks ta seda ei proovinud ära hoida.
Vot sellised mõtted tekkisid mul seda artiklit lugedes. P.S. Kaido sa oled väga lahe ja vahva inimene ja „enamus“ su mõtteid on mulle väga omased! Jään kindlasti su kodulehel tulevikuski silma peal hoidma!
Edu! Krissu!
14. september 16:37 karin kirjutas:
väga hea teema, aga mind niiii häirib see eksitav väide, et kuna hirm on "väljamôeldis" järelikult seda pole olemas. see, et ta veel pole materialiseerunud, ei tähenda, et teda pole olemas! kôik saab alguse môttest! kui ta on môte kujul juba sündinud, järelikult on olemas. siit järeldus: ärge genereerige hirme ja nii jäävad kardetud ebameeldivused sageli ka teosutmata. kasuta oma môteenergait paremini: positiivsete "kujutluste" elluviimiseks.
29. september 11:34 Alice kirjutas:
Arvan, et eelaimduse suhtes on Krissul õigus. Aga võib-olla ei saagi me siis eelaimdust hirmuks nimetada. Ongi hoopis eelaimdus.
Aga tõepoolest, hirmud genereerime endale täiesti ise, selles olen veendunud ja seda kogenud.
30. detsember 00:09 Katariina kirjutas:
Kui ma tõmban oma hirmudega kogu aeg ligi valesid inimesi siis kuidas seda enam mitte teha?
Palun mitte pikka juttu vaid heasüdamlikku ja toimivat lahendust!
30. detsember 10:05 Kaido Pajumaa kirjutas:
Katariina!

Olen selle tee läbi käinud ning see toimub läbi enese aktsepteerimise ehk teatud tüüpi nn meditatsioonidega. Nagu iga teraapia korral, on esimene asi tunnistada, et mul on hirmud. Eriti nendel hetkedel, kui tunneme, et on hirm.

Teine asi on hakata nendel hetkedel, kui olen hirmus, vaatama, kuidas see hirm mind mõjutab - mida ma kardan, kas sellel on üldse alust jne

Kolmas etapp on taipamine, et hirm ei ole mina. Mina olen hea, aga minul ON hirm - mina ei ole hirm.

Kõige selle juures on kõige raskem see, et hirmudega ei saa nn möödaminnes tegelda. Selleks on vaja võtta aega, et oma mentaalsusega / mõtlemisega tööd teha. Ma olen mediteerinud 5 aastat ning minu elu on muutunud 180 kraadi. Et saada mingit ettekujutust, miks ma seda teen, siis Sisekosmose avalehel on nüüd meditatsiooni algkursus. Soovitan soojalt kõikidele, kes soovivad praktikas ka enda deemonitest lahti saada.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):